Harjumine ehk esimene päev New Yorgis

Tänaseks oleme New Yorgis olnud juba kolm täispikka päeva ja need päevad on väga vastuolulised olnud. Alguses pidin end väga sundima, et linn meeldima hakkaks. Olin veidi pettunud ja nördinud, et terve nädal läheb raisku kohas, kus nii väga ei tahakski olla. Nägime küll terve rea kuulsaid kohti ära, kuid ei mingit suurt elevust.

Esimese päeva hommikul hotellist lahkudes otsustasime jala linna minna, noh, et näeb rohkem ja huvitav ja saab end kuidagi mijlöösse sisse elada. Oligi huvitav, aga jättis suhteliselt ükskõikseks. Manhattan esimesel silmapilgul ei olnud ka midagi erilist. Pilvelõhkujaid ju varemgi nähtud. Ahto võttis Starbucksis ühe latte kohvi, kuid see lendas mõnesaja meetri pärast prügikasti – oli maitsenud justkui lahustuv kohv.

DSC_0164

Võtsime suuna Empire State Building’u poole. Ahto ütles, et seal otsas tuleb kindlasti ära käia. Mina kehitasin õlgu ja ütlesin: “Okei”. Ameerikale kohaselt järgnes nüüd palju sekeldust, meelelahutust ja tralli. Kõigepealt suunati meid piletite ostmiseks kolme eri kohta. Lõpuks võttis üks mustanahaline onu meil nööbist ja küsis, kas sinna üles? Ootamata vastust ära, oli ta juba hinnavärki seletamas. Võtsime hetkelise mõtlemispausi ja otsustasime ta pakkumisega nõustuda. Sibasime ta sabas hoonesse sisse. Tuli läbida turvakontroll, maksta tegelasele piletite eest, piletid ühes söögikohas ette näidata, mingis pimedas ruumis oodata, kus ekraanid tutvustasid hoone ajalugu. Kui piisavalt inimesi oli ruumi kogunenud, siis saadeti meid edasi järgmisesse ruumi, kus ka ekraanidel ajalugu näidati, siis juhatati meid pisikesse kinosaali. Istusime toolidele, turvapiirded lajatasid kinni. Siis mul tuli närv sisse. Kartsin, et nüüd lajatatakse meid üles 86ndale korrusele välja. 🙂 Hoopis filmi näidati, milles Kevin Baconi hääl nähtamatu helikopteri sees tutvustas linna. Meie istmed liikusid ja värisesid ja vappusid – olime justkui ka selles kopteris. Kohati oli isegi lahe ning sisemine laps sai oma doosi kätte. Kahjuks raputas see niivõrd tugevalt, et saalist lahkudes käis sisemus ringi. Ja mitte ainult minul. Nüüd lõpuks saime lifti, mis viis 80ndale korrusele. Viimase kuue korruse jaoks tuli minna järgmisesse lifti.

Vaade, mis avanes, oli muidugi võimas.

20151020_133309-01

20151020_132921

Kui kellelgi on pilte Empire State Buildingust, siis võib osa võtta fotokonkursist. 🙂 Aega on 2. novembrini!

20151020_135817

Tagasi maa peale saanuna hakkasime Times Square’i rihtima. Tee peale jäi Madison Square Park. Seal sõime ülihead burgerit. Videot sellest saab vaadata meie Facebooki lehelt.

Minule täiesti ootamatult olimegi jõudnud Times Square’ile.

NY1

Nägin väljaku ühes nurgas mänguasjapoodi ja sisemine laps minus tahtis sinna minna. Õnneks on Ahto vähemalt sama suur laps. 😉 Mul jäi suu lahti ja nii põnev oli! Sisse minnes kohe suur vaateratas keset poodi, natuke eemal suur dinosauruse liikuv ja häälitsev kuju, puldiga juhitud autod ja lendavad olendid kihutasid mööda poodi ringi, müüjad laulsid ning olid muidu lõbusad. Mänguasjad, mida näppida; tohutul hulgal lauamänge – pood oli iga lapse unistus.

Siis tuli minna muidugi Hard Rock Cafe’sse. Sellega on Ahtol mingi oma teema ning see oli raudne must do. Üks jook, veidi filmimist ja skaibitamist ning tulime tulema.

20151020_153317-01

20151020_145424-01

20151020_161510-01

Viimasena plaanisime Eesti Maja üles otsida. See ka õnnestus. Ahto lasi uksekella, keegi lasi meid sisse, kuid kes – seda ei teadnud me vähemalt 7 minutit. Ootasime, uudistasime, hämmeldusime, läksime vaikselt teisele korrusele, uudistasime seal ringi, kui korraga veel ülevalt poolt hakkasid hääled kostuma. Meid võttis vastu kaks kohalikku eestlast. Jutustasime niisama, meile näidati maja ja saali, kus Eestist tulnud lauljad esinevad ja kus paar nädalat varem oli president kõne pidanud. Kaks põhiteemat oli olnud Eston Kohveri vabanemine ning pagulased. Oli toonitatud, et me peame nad (pagulased) vastu võtma, sest Ameerika tegi sama eestlastega. Peame olema sallivad. Üks meiega rääkinud kohalikest toonitas korduvalt, et neid siin ei saa pagulastega võrrelda – Ameerika riik ei maksnud nende eest mitte midagi – ja nende jaoks on võrdlemine solvav. Esimest korda ei saanud kohalikud ka presidendile küsimusi esitada. Vot nii!

Pärast Eesti Majas käimist tundsin suurt väsimust. Jalad olid rasked ja lõid tuld välja. Hakkasime metroojaama otsima, sest hotelli tagasi kõndimine tundus võimatu. Kogu selle jama peale, et “koju” voodisse saada, kulus umbes kaks tundi.

Ja New York ei suutnud mind ikka võluda.

Advertisements