Meie elu lõbumajas

Kui paljud on broneerinud omale toa hotellis ja siis mitu päeva hiljem avastanud, et tegemist on täisväärse lõbumajaga? Noh, meil see igatahes õnnestus.

Kui New Yorki juhtute minema, siis Brooklynis nimega Neptune Hotel – ärge sinna minge. Või vastupidi, kui elamusi soovite, siis just see ongi õige koht. Kummalisel kombel nii booking.com, expedia.com kui ka tripadvisor.com broneerivad seda turistidele välja. Sel on isegi positiivsed arvustused. Mida sellest mõelda? Kas üksikutele turistidele antakse lisaboonusena ka vallatlemise võimalusi?

Tegelikult oli asi naljast kaugel. Esmaspäevast reede hommikuni ei osanud midagi kahtlustada. Selle mõtte peale isegi ei tulnud, sest miks peaks? Ööl vastu laupäeva ärkasin ma naisterahva oiete peale üles, järgmisel hetkel hakkas selline voodisamba pihta, et võimatu oli uuesti uinuda. Arvasin naiivselt, et mingid turistid olid liialt hoogu sattunud.

Laupäeva õhtul, kui linnast tagasi olime ning pesemast tulime, nägime, kuidas kamp musti jorsse igaüks omaette tubadesse vajus. Ahto ütles mulle, et ma täna enam toast välja ei läheks. Edasi-tagasi trampimine meie ukse vahel sagenes. Hirmus oli. Ukselukk seisis ehku peal ukse küljes kinni. Üks jalahoop ja meil oleks voodis seltskond olnud. Ahtol hakkas ka veidi närv sisse tulema. Panime igaks juhuks tooli ukselingi alla. Mine sa neid uimas nägudega tüüpe tea, kel mõtlemine toimub juba ühe teatud kehaosa kaudu. Sel ööl sain umbes kaks tunnikest magada. Hirm segas ja hääled segasid. Nüüd kostus neid juba kõikjalt – kõrvaltoast, nende kõrvalt, üle ukse ja sealt edasi, ülevalt ja nende kõrvalt jne. Nüüd ma juba arvasin, et ju kohalikud tulid niisama nädalalõpul vallatlema.

Pühapäeva õhtul selgus siis tõde. Kui õhtule saime, olid esimsesed just alustamas. Laksud, huilged, oiged, voodinagin. Ja niimoodi nad lasid neli tundi järjest! Pool ajast oli neil vist uks lahti, igatahes kostus see kõik üsna valjult. Mul oli juba ka hädasti WC-sse vaja minna. Kumbki meist ei tahtnud ninagi toast välja pista. Umbes tunni pärast tekkis vaiksem hetk, kus keegi ringi ei trampinud. Ahto tuli julgestuseks kaasa ja ma olin nii närvis, et iga krõpsu peale oleks teadmata suunas jooksu pistnud. Õnneks sai see käik kedagi kohtamata tehtud. Taaskord olin naiivne ja arvasin, et sellega on nüüd kõik, kuid eksisin. Keset ööd lasti muudkui uksekella ja järjest saabus mehi. Vahepeal käis üks kutt naisi toomas, hotelli administraator näitas toad ette ning juhatas, kus asub tualettruum, kus duširuum. Järgnev enam kirjeldust ei vaja.

Eelnevate ööde unevõla tõttu olin nii läbi, et suutsin tervelt neli tundi magada. Ärgates oli kõik vaikne ja endal rõõmus meel, et viimane öö läbi sai.

image

Miks me hotelli ei vahetanud? Ausalt öeldes olime niivõrd halvatud ja ei suutnud uskuda, et sellisesse “ämbrisse” sattusime. Või olime liialt naiivsed ning arvasime, et ega see homme ju enam kordu…

Istume praeguseks hetkeks juba lennujaamas. Los Angelese lennuni on veel paar tundi aega. Kolme viimase öö kogemused keerutavad veel veidi kõhus, kuid hea meel on New Yorgist ära minna. Võtame endaga kaasa ilusad mälestused päevastest linnaseiklustest ja muu katsume mälusopi tagumistesse nurkadesse peita.

 

Kus on teie hirmsaimad hotellikogemused teoks saanud?

Advertisements