Vaimustus ehk teine päev New Yorgis

– It’s a nice day.

– Isn’t it a beauty?

– Yes, very.

Teine päev NYs oli iga nurga pealt suurepärane. Sooja südasuviselt 25 kraadi, päike paistis ja see tegi tuju imeheaks. Öeldakse küll, et paljud asjad on peas kinni, aga mina arvan ikka, et kõik algab ilmast. Ilus soe ilm on ilusa päeva alus.

Kus siis veeta üht imeilusa ilmga päeva? Central Park‘is loomulikult, kus mujal. 🙂

Alustuseks istutasime end ühe välikohviku laua taha ja tellisime burgerid ning joogid. Olen alati pigem irooniaga imestanud Ameerika burgerikultuse üle, kuid nüüd siin olles saan sest väga hästi aru. Nad on tõepoolest burgermeistrid. Söögist seekord pilti tegema ei hakanud, aga vaade, mis meile avanes, oli ise selline.

DSC_0270-01

20151021_131911-01

Pargi suurus on 341 hektarit ehk umbes viis Kadrioru pargi suurust maa-ala.  Väga raske oli leida nurgakest, kus poleks leidunud ühtki inimest. Turiste oli muidugi palju ning ilus ilm oli ka kohalikud välja meelitanud. Lebotasime murul ning vaatlesime ümbrust. Mõne sammu kaugusele meist oli üks ärimees ilmselt lõunapausi tulnud veetma – lebas ristseliti maas, seljas peen ülikond, kingad ja sokid olid ilusti enda kõrvale pandud. Laadis end päikese all ja tuulutas varbaid. Temast mõne sammu kaugusel mängis üks teismeliste kamp Ameerika jalgpalli. Neist eemal loopisid mingid noored lendavat taldrikut. Lähedal asuvatest ärihoonetest oli üks kamp tulnud pesapalli loopima. Tundus, et viimast sooja päeva ei raatsinud keegi siseruumides mööda saata.

20151021_133127-01

20151021_143150-01

Teine kontinget olid noored pered ja lapsed. Nunnu oli vaadata, kuidas vastsed vanemad oma tuliuute beebidega päikest ja pargimelu püüdsid. Veidi kogenumad mammad olid aga oma kambad teinud. Istuti pinkidel, kussutati ühises taktis vankreid ning aeti juttu. Suuremad kohalikud põnnid veetsid aga hoidjatega koos aega või tuldi kooli poolt ja kiirustati edasi. See tegi südame kuidagi soojaks ning London ja au-pairinduse aeg tuli meelde.

Kolmanda kategooria moodustasid sportijad. Oli kõndijaid, oli rattaga sõitjaid ning kõige rohkem jooksjaid. Neid oli kohe tõesti palju ja igas vanuses. Jalutasime ümber suurema järve ning mulle tundus, et olime ainukesed laisad tegelased. Paar kõndivat vanainimest oli veel, kuid ka nende tempo käis meile üle jõu! Isegi veidi kogukamate jaoks olime me nagu seisvad postid.

20151021_161501-01

20151021_162334-01

Laste treenimine algab juba õige varakult peale. 4-5 lapsele palgatakse eratreener, kes nendega koos vudib ja neid kannustab. Koolide kehalise kasvatuse tunnid toimusid pargis. Nägime pealt väga haaravat teatejooksu. Võib-olla isegi ka tulevasi sporditähti. 🙂

Linn pargi ümber mulle väga sümpatiseeris. Enamasti on nii, et linn meeldib mulle siis, kui ma näen end vaimusilmas seal elamas. Kui tekivad unistused. New Yorgis ma ei tahaks elada, kuid pargi ääres Upper West End‘i väiksemad tänavad olid tõesti kaunid. Veidi meenutas NY mulle Londonit. Londonis näiteks elaks küll jälle.

DSC_0357

20151021_161621-01

Pärast pargis jalutamist ei olnud isu veel oma getokanti tagasi minna. Võtsime Starbucksist ühed hooajajoogid – Pumpkin Spiced Latte. Esimesed sõõmud olid väga mõnusad, pisut magus, pisut kaneeline. Lõpp läks liiga läilaks, aga õnneks Ahtole magus meeldib, seega ma ennast eriti ei sundinud. 🙂 Istusime Hudsoni jõe ääres pargis. Ootasime päikeseloojangut ja vaatasime inimesi ning jutustasime.

20151021_174250-01

20151021_174339-01

Hiljem jõudsime oma jalutamisega ühe kai peale välja. Tegime seal pilte ja vadistasime, kui üks naisterahvas minult küsis, et kust me pärit oleme. Vastasin ja ütlesin ka, kus Eesti asub. Lihtsast small talk‘ist arenes edasi vestlus teemal sõda ja rahu ja poliitikud ja pagulased. Tema oli pärit Iraanist ning elanud juba mõnda aega New Yorgis. Töötas ÜROs ja unistas maailma paremaks muutmisest. Ta kiitis Eestit, et me oleme rahus elav riik. Mitte kellelegi siin maamuna peal ei meeldi sõda. Sõjad on poliitikute ja usu mängumaa. Ta imestas veidi ka pagulaste teema üle, öeldes, et nad on sajandeid kõrvuti koos elanud – kedagi pole vihatud – kuid nüüd on asjad väga segased. Lõpuks soovis ta meile rahu ja kõike head.

20151021_180823-01

20151021_180205-01

Meie hea päev hakkaski lõpule jõudma.

Advertisements