Universal Studios tuur

Kui väljusime metroost, oli meile toredaks üllatuseks, et Universali poolt oli kohe metroo sissekäigu vastas peatus, kust tasuta elektribuss viis kõiki soovijaid Universali maailma. Sõites avastasime, et käia oleks tulnud umbes 500 meetrit, mille läbimine endiselt eufoorias olevatele redneckidele oleks olnud tõenäoliselt sama märkamatu, kuid tore siiski.

Universali maailm algas CityWalki keskusega, mis on jällegi väga tore koht, kus eufoorias olevad inimesed saavad oma raske rahakoorma vahetada kõiksugu värvilise ja särava vastu… oooo-jeeeee, minu esimene Star Wars’i särk!

20151029_154736-01

Kuna kell oli saabudes juba 15:00, siis läksime Universali maailma avastamise asemel hoopis kinno… või siis alustasime avastamist kinoga. Universali maailm suletakse kell 18:00 nagu kõik teisedki kohad L.A.-s ja New Yorgis. Kino oli nagu kino ikka, piletihinnaga 15 dollarit, kuid popcorn ja julgen isegi väita, et coca-cola maitsesid paremini kui kodus. Kuidas? – ei oska endiselt seletada.

Ah jaa kinosaali istmed olid väga mugavad, sellised tahapoole liikuvad, nagu kiiktoolid. Juhul kui keegi võpatab, siis ei läbi see üllatus kogu istmete rida. Olime saalis koos ema ja tema nelja lapsega, mis tegi kino külastamisest täieliku naudingu. Lapsed olid oma küsimuste ja muidu olemisega nii toredad, et vahepeal varjutasid isegi väga lustaga animafilmi Hotel Transylvania 2, vihtudes tantsu ja kaasa lauldes, sellest on ka väikene videoklipp, kindlasti vaadake.

* * *

Teine katse Universali maailma vallutamiseks algas planeeritust hiljem, kell 12:00 järgmisel päeval. Võtsime julguse kokku ja läksime pileteid ostma. Need olid kallid – 95 dollarit tükk – ja nagu ikka, õnnestus piletimüüjal meile maha ärida 136 dollarit maksvad piletid. Nad ütlevad siin väga harjumatult näiteks saja kolmekümne kuue asemel üks kolmkümmend kuus. Nii on arusaamatused kerged tekkima. Õnneks saime piletid alguses palutud 95 dollariliste vastu ümber vahetada.

Ühesõnaga trikk seisneb selles, et kui USAs midagi ostes soovitusi antakse, siis et vähem üllatusi oleks, tuleks alati EI öelda – vähem sekeldusi ja pettumusi.

Kuid ei ole head ilma halvata ja vastupidi. Tänu nendele sekeldustele sisenedes Universali maailma, juhatati meid kohe Waterworldi veeshowle, mis oli ainult tänu sellele juhusele võimalik. Show oli tõesti vägev. Kaskadöörid hüppasid igalt poolt viiekorruselistest kõrgustest pidevalt saltosid tehes alla, tulistamine, skuutritega ralli vee all ja vee peal, tuleplahvatused, mille kuumus lõõmas ka kaugemal istujateni. See kõik lõppes üliefektselt lennuki alla vette prantsatamisega, mis tuli nii äkki, et lõi pahviks. 20 minutit tõelist märulit.

20151030_130555-01

Hakkas tunduma, et see 95dollariline pilet võib end isegi ära tasuda.

Välja minnes haaras järsku Ave mul käest ja kihutasime kuhugi. Mul läks mõni sekund, et mõista, et tormame Minionside virtuaalsele 3D ride‘ile. Ees ootas pikk-pikk järjekord, kuid õnneks ootusärevuses lihtsalt ei märka, kui kiiresti oled juba esireas sõitu “nautimas”.

20151030_133040-01

Oo jaa, need on need tänapäeva virtuaalsed Ameerika mäed, muidugi kõik on 3D ja 4D, kuni viimseni. Tuhisesime läbi Minionside maailma kõikvõimalikest seiklustest ja kõrgustest kiiresti-kiiresti läbi, üles ja alla, nii et hing tahtis kinni jääda ja siis järsku oli kõik läbi, mille peale peategelased kiitsid ja ülistasid kõiki pealtvaatajaid, et need oli olude kiuste ellu jäänud. Eks tore ta ju oli jah, ellu jääda.

DSC_0459-01

Väljudes tuiasime mõni aeg kõikvõimalikes linnakutes ringi ja imestasime, kui suur see ala siin on. Siis silmanurgast märkasin Jurassic Parki showd ja nüüd oli minu kord haarata Avel käest ja tormata sinna, kuid selleks tuli läbida mitu-mitu linnakut ja siin-seal jäid silma teised huvitavad teemapargid nagu The Simpsons, Shrek, Harry Potter jne. Kuna Jurassic Park asus all orus, siis tuli kõrgest mäenõlvast pikalt liikuva trepiga alla laskuda, kust avanes jällegi hea ülevaade Universali maailmale ja sellele, mis meid veel ees ootab. Kohale jõudes avastasime eest jälle pika-pika järjekorra.

20151030_141139-01

Saabudes olime märganud nii Transformersite kui ka Muumia showsid, siis läksime uurima, kas seal on ehk vähem rahvast. Meie toredaks avastuseks saimegi kohe Transformersite 3D showle, mis kujutas endast hullumeelset rallit autoga, enamjaolt külg ees ja muidugi need taevast või siis pilvelõhkujatelt alla kukkumised, kus sind mõni peategelane viimasel hetkel juhuslikult kinni püüab. Kõige hämmastavam oli see, et ei teinud reaalsel ja virtuaalsel maailmal vahet – nii kaugele oleme siis jõudnud!

Välja tulles käis vähemalt minu pea ringi ja kimasime kohe edasi kõrval asuvale Muumia showle, kuigi minul olid ilmselged tasakaaluhäired. Aga mis parata – pilet oli ju ostetud. Tundsin nüüd, et 95 dollarit pileti eest oli asja ette läinud, mis sellest, et olen juba pooleldi vanamees ja siin oleks pidanud minu asemel olema pigem mõni laps, kelle elu oleks see kõik sadu kordi rohkem imelisemaks teinud.

Muumia showle jõudsime ka suht-koht kiiresti, järjekord oli 10, võibolla 15 minutit pikk. Järjekorras seistes hakkas Ave tähelepanu juhtima sellele, et hoiatusmärgid vihjavad võibolla eesootavale suurele väljakutsele, mille peale mina muidugi üleolevalt muigasin, et ega midagi hullemat sellest, mida täna juba kogesime, enam ees oodata saa. Kui aga hakkasime istuma vagunisse, mis väga kangesti meenutas neid niinimetatud Ameerika mägesid, hakkas ka lõpuks minule asi kahtlasena tunduma. Eriti kui vagunisse sisse istudes tundusid iste ja kinnitused pigem katselenduri kokpitiga.

Nüüd tundsin juba ilmselgelt kasvavat närvipinget. Minu suur eneseuhkus surus muidugi seda kõike halastamatult alla, kui järsku meeletu kiirendusega sööstsime järsku kindlalt, ülitugevalt mind oma embusse haaravasse hirmude lõputusse maailma. Enda üllatuseks avastasin pärast, et sõit kestis kõigest paar minutit, kuid hirm tegi sellest lõputuna tunduva.

Üleolevast eneseuhkusega segatud kartmatusest polnud enam isegi riismeid järel, seega pigistasin silmad lihtsalt kinni. Korraks piilusin ja avastasin end olevat peaaegu pea alaspidi, kihutamas veel kurat teab kuhu järjekordsesse õudusse. Siis jäi järsku vagun seisma. Keegi, vist vana hea Muumia, röögatas midagi ja tundus, et ongi see õudus läbi. Ohkasin kergendusega, kuid siis läks kõik uuesti edasi, ainukene asi, et tagurpidi, selg ees.

Kui see kõik lõpuks läbi sai, olin šokis ja väga rahulik, isegi käed ei värisenud. Ave talutas mind välja ja natukene kurjustas minuga, et olin meid sinna surmalõksu nii üleoleva enesekindlusega juhatanud. Küsis lõpuks, miks ma midagi ei räägi – elus vist esimest korda polnud mul midagi öelda. Ei ole hullu, kõigest viie minutiga taastus lõpuks ka ajutegevus.

Avastasin enda üllatuseks, et seisame juba minu kaua oodatud Jurassic Parki järjekorras. Hakkasin tasahaaval vaagima, et kas ma üldse tahan siin olla, sest ausalt öeldes need surmalähedased kogemused mind eriti ei erutanud. Ka teadmine, et olen eluga pääsenud, ei tekitanud mingit üleliia suurt eufooriat.

Läbi suurte ja lõputute kahtluste, pidevate kõhkluste jõudsime Jurassic Parki ujuvvagunisse ning sõit läks lahti. Loksusime läbi pargi, vaatasime tõtt ajast-arust papist dinosaurustega, kes meile aeg-ajalt lahkelt näkku sülitasid. Vett muidugi.

Tundus kuidagi lahja.

Siis järsku hakati paati kurjakuulutavalt justkui eskalaatoril ülespoole kerima. Veel veidi… ja siis meeletu kiirendusega sööstsime kolinal kuristikust alla ja järgmine ootamatu šokk oligi käes.

Kuna sain langemise käigus korduvalt külma veega märjaks, toibusin enda üllatuseks ka suhteliselt kiiresti, sekunditega. Jah, olude kiuste jäime jälle elama.

Järgmisena sattusime Universali stuudiotuuri sissekäigu juurde ja kuna sulgemiseni oli veel jäänud tund-poolteist, siis oli otsus lihtne.

Sõit lahtise tuuribussidega läks läbi stuudio lõputute võtteplatside, mida20151029_143702-01 oli aeg-ajalt vürtsitatud virtuaalsete 3D showdega, kus buss sõitis angaari ja mõlemal pool seina olid suured ekraanid. Jäi tõesti mulje, et kõik on päris. Igaljuhul saime täisväärtuslikult kogeda, mis tunne on, kui King Kong bussi viimase vaguni küljest rebib. Kimasime ka Kiirete ja Vihastega läbi linna koos pidevalt meid päästva action-märuli kangelase Vin Dieseliga. Lisaks neile külastasime võtteplatside näol New Yorki, Mehhiko ja vana kauboide külakesi, “Mõrv sai teoks” maja (seal parajasti olid võtted toimumas), “Meeleheitel koduperenaiste” maju, lennukatastroofi platsi. Näidati ka eriefekte: kuidas vihma tehakse, üleujutusi, autode kukkumisi, metrooõnnetusi. Põnev igatahes.

Nii jõudis ka see tuur lõpuks lõpule. Tagasi Universali väljapääsu poole jalutades avastasime, et algamas on Suur Special Halloweeni Ekskursioon, mille pääsmeid meil muidugi ei olnud ja mis olid ka juba ammu väljamüüdud. Ausalt öeldes oli juba ka piisavalt nähtud-tehtud-kogetud.

Kokkuvõttes tasub kindlasti ka vanal inimesel minna oma piire kompama, lastest rääkimata, võibolla ootab seal kuskil meid kõiki väikene meeldiv šokike.

 

Kirja pani: Ahto

Advertisements