Komm või pomm?

Täna, mardipäeval, on paslik kirjutada natuke meie Halloween’i ajast Ameerikamaal.

Halloween ehk kõikide pühakute õhtu kulminatsioon toimus 31. oktoobril. Ettevalmistused selleks algasid juba aga tükk aega varem. Tänavapilti ilmusid dekoratiivsed kõrvitsad, luukered ja muud kaunistused. Sõna “kaunistused” asemel võib vabalt kasutada ka sõna “õõvastused”.

Niisiis alustuseks mõni tänavapilt New Yorgist:

20151024_163707-01

20151024_172212-01

20151024_164301-01

Ja L.A.-st:

20151027_141113-01

20151027_145451-01

20151027_145916-01

20151027_173152-01

20151027_173259-01

20151101_152146-01

20151101_152208-01

20151101_154042-01

Esimesed kostümeeritud inimesed tekkisid tänavatele juba päev varem. Nägime Star Trekist tuntud kapten Spock’i teed ületamas ning metroos Batmani koos sarvilise kaaslannaga istumas.

Järgmisel päeval oli aga linn pisikesi printsesse, draakoneid ja superkangelasi täis. Üsna julge tunne oli. Pimedas julgesid ka täiskasvanud välja tulla. Väga stiilsed ja tõetruud Adamsite perekonna esindajad tulid meile ristmikul vastu. Hiljem, kui juba hotelli jalutasime, kõndisid meie poole politseinik ja vang, käeraudadega teineteise küljes kinni.

Politseinik pidas kinni, näitas nimetissõrmega Ahto suunas, vaatas vilksamisi minu poole, ja ütles: “Be good, okay?”

Mina tahtsin kangesti seda õiget trick-or-treat‘imist ka näha. Kahjuks jäime sellega veidi hilja peale. Päeval nägime Long Beach‘i ära. Metroosõit sinna kestis umbes tunni ja viis läbi getosuguse kandi. Pärast New York’i on väike ebamugavustunne ehk lubatud. Tundsin, kuidas Ahto mu kõrval nihelema hakkas, kui üks kutt teda ainiti vahtis. Olime ainukesed turistid meie vagunis.

Rand oli üsna inimtühi. Tundus, et meri oli ainult talisuplejate päralt, kuigi päikese käes võis ligi 30 kraadi sooja olla. Sportijaid oli jällegi palju ning jahisadamas jahte sadu.

20151031_153817-01

Et me siis jäime veidi hilja peale.

Väljas oli juba hämar, kui mitte öelda pime. Läksime hotellipiirkonnas asuvasse eramute rajooni ja hakkasin end ehmatusteks vaimselt ette valmistama. Suureks pettumuseks ei näinud me kedagi. Pidin leppima Ahto katsetega mind ehmatada. Mõni isegi toimis. Enamus tegelikult.

Tagasiteel hotelli, kui keerasime väiksematele tänavatele, nägime lõpuks inimhulka. Lapsed koos vanematega liikusid majast majasse. Lapsed läksid kommi küsima, vanemad jäid tänavale ootama. Sain oma ehmatuse ka kätte – ühe maja peremees tuli mulle ootamatult vastu, valge verine põll ees, näol hirmuäratav ilme. Pärast seda olin valmis tagasi hotelli minema. 🙂

 

Käsi püsti, kes marti käis jooksmas! 🙂

 

 

Advertisements