24 tundi teadmatuses

On aegu, mil me kõik soovime oma igapäeva ellu vaheldust, mis raputaks meid väikeste üllatustega elu nüristavast rutiinist üles. Otsime tihtipeale alateadlikult seiklusi, mis tooks uuesti vaheldust ja sära, sest need ongi hetked, mis elu meile enesele kui ka mõnikord teistele huvitavaks teeb just nagu põnevates seiklusjuttutes.

Kõik algab nagu ikka tavaliselt ja nii ka meil. Olime viimast päeva Hawaiil. Käisime päeval lõpuks ära legendaarses Pearl Harboris ja hiljem läksime maagilisse randa jalutama, kus istusime vahepeal rannakohvikus ja vaatasime eksootilist päikeseloojangut ning kuidas selgest taevast hakkas nii imeliselt väljajoonistuma tähtede ookean, mis võttis ka meid oma lummusse. Kõik justkui muinasjutus.

Hommikul nagu ikka sõitsime kell 06:00 lennujaama, kus meid ootas ees üllatavalt pikk järjekord, kuid lõpuks olude kiuste jõudsime check-in’i tegeva ametnikuni. Ulatasime rõõmsalt passid ja kõik tundus minevat nagu alati, kuid mõne aja möödumisel ütles ametnik, et teil on midagi korrast ära ning saatis meid edasi järgmise ametniku juurde, kus saab need väikesed puudused kõrvaldada.

Järgmine ametnik, kui olime ulatanud talle oma passid, ütles, et meil ei ole kehtivaid Austraalia viisasid. Kuid pole hullu, saame need kohe ära vormistada 50 dollarit per nase. Pärast mõningat pusimist aga ütles, et neid ei ole võimalik teha, sest oleme Eestist ja peame viisade saamiseks pöörduma Austraalia saatkonna poole. Küsimuse peale, et Eesti kuulub ju Euroopa Liitu ja me soovime ainult läbi Austraalia Fidžile sõita, astus meie juurde teine ametnik ja ütles meiega tegelevale ametnikule, et Euroopa Liiduga seoses ei tohiks küll mingeid probleeme olla. Kuid ka tema peale mõningat uurimist tõdes samuti, et eestlastele online-viisasid ei vormistata ja kahjuks ei pääse me lennule.

Lõpuks hakkas ka meil meenuma, et olime reisisaginas vist tõepoolest unustanud vormistada Austraalia reisiload. Kumbki süüd enda kanda muidugi ei võtnud. Mis seal siis ikka, eksimine on inimlik, kuid samas mulle ka ei mahtunud pähe, kuidas on võimalik nii lihtsa asja pärast meid lennult maha jätta, nagu me oleks… ja samas oleme me USAst läbi sõitnud. Kuid see selleks, mis siin ikka viriseda, sest päästab ainult tegutsemine.

Suundusime siis otsejoones Austraalia konsulaati, sest saatkonda Honolulus ei ole. Lähim on Los Angeles’is. Konsulaaditädi laiutas käsi ja ütles, et nemad tegelevad vaid kohalike austraallaste igapäevaküsimustega. Viisade puhul peab siiski saatkonda pöörduma. Ta juhatas meid ühte väiksemasse ruumi, kus oli kirjutuslaud ja telefon. Andis telefoninumbri ja jättis meid omavahele. Ave helistas saatkonda ja uuris järele kuidas me kõige kiiremini oma viisad tehtud saaksime. Telefonitorust anti vastuseks, et eestlased saavad online-viisa vormistada küll. Selleks puhuks on netis leitav vorm eVisitor (subklass 651).

Edasi maandusime lähimas Starbucksis, vormistasime avaldused ära ja jäime ootele. Viisad ja riiki sisenemise loa saime e-postkasti umbes 20 minuti pärast. Kõige üllatavam oli aga siinjuures see, et see kõik oli tasuta ja jälle tundsin endas tekkivat trotsi, et nii lihtsalt lahendatava asja pärast jäeti meid lennult maha. Ostsime ka kohe piletid ära järgmise päeva lennule, mis minu üllatuseks läksid maksma kõigest 270 eurot pilet ja reis kestab ligi 10 tundi, mõtlemapanev või mis?

Kõik vajalik tehtud ja kell alles 10:00, seega oli meil pärast neid väikeseid tagasilööke võimalik olla veel terve päeva muinasjutulises paradiisirannas. Ei ole halba ilma heata ja see tegi meeleolu rõõmsamaks. See on jah huvitav, et kui sul on elus väikesed tagasilöögid ja sul õnnestub need korda saada, siis saad ka kohe topelthea enesetunde.

Iseenesest mõistetavalt suundusime otsejoones (peaaegu keksides) lähedal asuva laguuni äärde, kus sulistades mõne aja pärast avastasin kristallselgest veest kilpkonnad, kes justkui tervituseks pistsid oma pead kordamööda veest välja, soovides õrritada, et hei olen siin… ei, hoopis siin… tule ja vaata, kas saad meid kätte… Üritasin mitu korda nendeni ujuda, kuid jäin ikkagi haledalt kilpkonna ujumiskiirusele alla. Minu uhketest kavatsustest jäid mulle lõpuks vaid haledad riismed. Kuid ei olnud hullu, niisama sulistada kristallselges vees ja näha kõikvõimalikes värvides kalu oli ka tore ja hiljem õhtul avastasin, et lisaks sellele olin saanud ka ilusa päevituse.

Vahepeal käisime lähedal olevas söögikohas söömas. Jah, nende puudust siin küll ei ole. Suundusime tagasi üleloomulikult valge liivaga randa, kus vahetult enne liivast osa on rohelise pehme muruga park. Sinna heitsimegi pikutama. Samal ajal tulid meiega sõprust sõlmima igasugused eksootilised linnud, kes uurisid meid nii puu otsast kui ka vahetust lähedusest meie kõrval lennates, uudisimulikult meie ümber hüpates. Mõtlesime seal lebades, et siin oleks ka päris muinasjutuliselt kaunis nii päikesloojangut kui ka lõputut öist tähtede ookeani imetleda.

Millegipärast vahetult enne hämaraks minemist otsustasime ikkagi lennujaama minna. Huvitav küll, miks vahetab linnainimene kauni looduse idülli mingi jubeda betooni vastu? Lennujaama jõudes hakkas järsku paduvihma sadama ja siin troopikas on need sajud päris tugevad, võrreldes meie koduse vihmakesega. Seega olime kas alateadlikult või siis jumalikust prohvetlikkusest teinud päris õige otsuse. Lennujaamas seadsime end mugavalt sisse ja jäime ootama oma lendu. Aega oli meil 13 tundi.

20151106_143559-02

20151106_180922-01Loomulikult olime mõelnud alternatiivitele, et mida siis teha, kui meid ikkagi Austraaliasse ei lasta. Mõte siia Hawaiile jäämisest tundus üha toredam. Oodates kuulasin oma mahedaid ambient-meloodiaid ja vajusin filosoofilistesse eksistentsiaalsetesse mõttehoovustesse. Vaatasin sagivaid inimhulki ja mõtlesin, kui suhteline küll kõik siin lõputus universiumis on, kus kõik võib oleneda pisikesest juhuslikust hetkest. Enamus inimesi, kes iganes nad siis ka pole, näen esimest ja viimast korda. On ainult mõned sekundid, mil meie pilgud kohtuvad ja mis lõpevad põgusa naeratusega teineteisele. Kuhu nad lähevad, kust nad tulevad ja mis neil üldse plaanis on ning… Tundsin kuidas vajun magusasse unne.

Ei tea kaua ma maganud olin, kui mind äratas ametniku palve: palun esitage oma dokumendid. Just nagu imeväel olin ma püsti ja endale mõistmatult olid mul järsku käes passid. Esitasin need ametnikule. Ametnik vaatas neid, kirjutas andmed üles ja ulatas need mulle siis tagasi. Seejärel küsis, et mida me läpakst vaatame. Alles siis märkasin, et Ave vaatab Big Bang Theory sarja ja muidugi ilma vähegi mõtlemata lajatasin nende kaunite sõnade kooslusega ametniku pahviks. Alles siis taipasin, et sõnaühendit BIG BANG ei tohi ju lennujaamades kasutada! juhul muidugi, kui sa oma elu ülemäära huvitavaks teha ei taha. Ametnik vaatas mulle hetkeks kangestunud pilguga otsa, mina väriseva häälega, üritades selgitada, et see on väga populaarne USA seriaal. Õnneks ametnik mõistis, et me ei soovi lennujaamale teha nüüdisajal väga populaarseks saanud pommiähvardust, noogutas ja liikus vaikselt edasi järgmiste inimeste juurde. Sellega alles üllatused algasid.

Õnneks olid need sedakorda toredad. Lõpuks jõudis kätte aeg, kus saime jälle check-in’i minna tegema ja kohtuda karmi või siis vähekene toredama reaalsusega. Seekord läks kõik nagu õlitatult. Jõudsime, nii naljakas, kui see ka ei ole, sama ametniku juurde, ta vaatas meile üllatunult otsa, nagu sooviks küsida: teie jälle siin? Ütlesime kohe alustuseks, et kehtivad sissesõiduload on nüüd olema. Ta kontrollisüle, noogutas ja saatis meid järgmiste ametnike juurde, kes meie meeldivaks üllatuseks tõstsid meid eilselt ärajäänud lennult tänase lennu peale. Ma ei teadnud, et selline asi üldse võimalikki on! Seega ei võetud meilt sentigi hiljuti uuesti ostetud lennupiletite eest. 🙂

Edasi läksime passi- ja pagasikontrolli. Hetkeks tundus mulle, et olime vales kohas ja küsisin lähedal seisvalt ametnikult, kas oleme ikka õiges kohas, mille peale ametnik vastas karmi häälega: kuhu te küll tulnud olete, see on täiesti vale koht. Kuna vastus sellisel kuju oli minule ootamatu, kangestusin, nagu oleksin puuga pähe saanud, siis aga hakkas ametnik heliseva häälega naerma ja patsutades mulle õlale, selgitas et see oli nali ning me oleme täiesti õiges kohas. Olin endiselt jahmatunud, sest nüüd ei saanud ma enam üldse millestki aru.

Õnneks võttis Ave mul käe alt kinni ja liikusime koos ametniku sõbralike vabanduste ning õlale patsutuste saatel edasi. Järgmiseks läbisin turvakontrolli, kus järsku järgmine ametnik laia naeratusega ütleb: lahe särk sul, kas see on see uus osa? Järsku mõistsin, et jut käib minu Star Warsi särgist ja vastasin väikese hämminguga: jajah uus osa, mille peale ametnik: lahe! ja lõi mulle patsu. Naeratasin ja liikusin edasi. Võtsin turvalindilt oma seljakoti ja muud asjad ning astusin paar sammu kõrvale. Siis äkki küsis järgmine ametnik: kas piletid on olemas? Selle peale vastasin, et loomulikult, näidates oma lennudokumente. Sellepeale hakkas ta naerma ja täpsustas, et kas mul on juba uue Star Warsi filmi piletid olemas ja lisas kohe, et tema ostis need juba endale ning oma lapsele ära. Kahjuks pidin möönma, et minul neid pileteid veel ei ole, sest filmi esilinastuseni ju veel poolteist kuud aega.

Olin kuulnud uskumatuid jutte Star Warsi kultusest või fenomenist USAs. Olin neid aga pelgalt kõlakateks pidanud, kuid nüüd hetkel juhtunu pani asju kohe kindlasti ümber hindama ja teises valguses nägema.

Olime lõpuks pääsenud Austraalia lennule, mis tundus veel kaks hetke tagasi üsna võimatuna. Õnneks sellised väikesed tagasilöögid teevad reisi veelgimeeldejäävamaks ja ausalt öeldes seikluseid me ju maailma otsima läksimegi.

Hüvasti Hawaii ja tere tulemast kõik eksootiline, uus ja huvitav!

…ja nii me lõpuks potsatasimegi kängurute maale. Piirikontrollis mingeid probleeme enam ei tekkinud, välja arvatud minu passi vahelt välja pudenenud puulehekene, mis meenutas kangesti kanepilehte. Selgitasin kiiruga, et kaunis mälestus meie romantiliselt sügisesest New Yorgi Central Park’ist, mille peale ametnik noogutas ja lasi meid edasi. Lennujaamast väljudes tundus, et polegi nagu mingeid viisajamasid üldse olnudki ja see kõik oli nüüd nagu mingi imelik unenägu olnud. Hotelli jõudes võttis Sydney meid oma lummusse.

Ma ei oodanud, et peale New Yorgi sügist, Los Angelese päikest ja Hawaii paradiisi on siin nii hubaselt ilus, eriti südalinnas jõe ääres, kus kõik oli rohelusse mattunud. Need lõputud õdusad-mõnusad pargid, mida tundus, et on kogu linn täis. Poes hinnad tunduvalt odavamad kui USAs, kuigi keegi oli varem vastupidist väitnud. Juba järgmisel hommikul oli aeg põgusalt kogetud Sydney meeldiva lummusega hüvasti jätta.

Lennujaamas ootas meid ees nüüd juba nii tavaliseks muutunud väike sekeldus: check-in’i tehes sooviti näha meie Austraalia viisasid, kuna tuleme siia jaanuaris korraks tagasi. Mis sellest, et neid riiki sisenedes neid üldse ei kontrollitud ja passis ilutses Austraalia viisa tempel. Õnneks oli Ave need ettenägelikult läpakasse salvestanud.

Nii et viisasid ei küsita kohale jõudes, vaid varem, check-ini’i tehes. Ja ette peavad olema näidata hotelli broneeringud ning edasi või tagasi lennupiletid. Seega siis reisidokumente küsiti Rootsis Stockholmis enne lendu USAsse, USAs Honolulus küsiti enne lendu Austraaliasse ja Austraalias Sydneys küsiti enne lendu Fidžile.Seega viisad ja reisiload korda enne lendu! Kindlasti oleks dokumentidest mõistlik teha telefoni või arvutisse koopiad.

Siia lõppu aga paar Sydney meenutust.

20151107_182912-01 20151107_204647-01 20151107_204654-01 20151107_205030-01 20151107_214950-01 20151107_215016-01 DSC_0082

Kirjutas Ahto

Advertisements