Kodu kaugel meres*

Juhuu, me oleme Fidžil!

20151117_144047-01Ahto kirjutas eile, et tema oleks hea meelega Hawaiile jäänud, aga mina ei oleks. Kui plaan on minna edasi, siis tuleb ikka ära käia. Poolikult teostatud mõtted jäävad hiljem  hinge kripeldama. Seega, siin me oleme. 🙂

20151110_133759-02Nagu ikka, ei olnud riiki saabudes passikontrollis mingeid takistusi. Küsiti vaid, kas see on meie esimene kord siin saarestikus ja sooviti ilusat puhkust.

20151110_161506-01

kell 6:40 PM sai siin ilma rahata sütel kõndida

20151110_141501-01

Ahto leidis lõpuks oma õnne!

20151110_141445-02

kohalik kultuur

kohalik kultuur

hotell Nadil

hotellituba Nadil

Esimesed päevad veetsime Nadil, mis on suuruselt kolmas linn Fidžil. Asub see peasaare – Viti Levu – lääneosas. Elanikke umbes 50 tuhat. Linn on hinduismi ja islami keskus. Mõtlesime tükk aega, miks igal õhtul kogu linna taevast ilutulestik kaunistab. Avastasime siis aga, et tegemist oli tulede festivaliga – Diwali. See on hindude iidne püha, millega tähistatakse valguse võitu pimeduse, selguse võitu teadmatuse, hea võitu kurja ning lootuse võitu meeleheite üle. Hindud usuvad, et ilutulestik peletab kurjad vaimud eemale.

Nadil käisime kinos. Vaatasime selle uusina Bondi filmi ära. Uskumatult kena ja moodne koht oli. Uue Dolby helisüsteemiga ja puha. Selle testimiseks mängiti laste naeru. Ma ei saanud tükk aega pihta, et see pole päris. Sellises kohas säherdune kino – võimas!

Kinno pidime umbes 45 minutit kõndima. Tee peal nägime korraga lennukit meie suunas maandumas. Ahto hakkas filmima ja mina põnnama. Politseiauto jäi meie ette seisma ja nad said palju naerda, kui ma mingis kartuses, et lennuk mulle peale kukub, jooksma pistsin.

Teekond Nadilt Suvale ja sealt laevaga Savusavule oli väsitav. Alustuseks saime tund aega Backpackersite hosteli ees bussi oodata. Peale meie ootas veel üks Saksa tüdruk, kes tuuseldab juba üle aasta üksinda ringi, ning üks Belgia paar. Meespool niheles juba tükk aega ning käis erinevate töötajate käest infot bussi väljumisaja kohta küsimas. Bussijuht oli aga täielikult Fidži ajas – no hurry, no worry.

20151110_104851-01Lõpuks ta saabus. Buss – selline väiksemat sorti 11 istmega, ilma konditsioneerita, istmed olid paksu kilega kaetud. Istuda oli halb, sest kintsud kleepusid istme külge kinni.

Sõidu algus oli huvitav ja ruumi laialt käes. Siis aga peatusime bussijaamas ja kõik vabad istmekohad täitusid hetkega. Enam nii mõnus ja mugav ei olnud. Eriti pikakoivalistel päikesest põlenutel. Nii me neli tundi loksusime. Õnneks läks poolel teel vaade huvitavaks – olime korraga ranniku ääres, kus tantsisid valgevahused lained. Õnnelikud on need kohalikud, kelle maja helesinise laguuni ääres asub. Meie võime sellest ainult unistada.

Suva – Fidži pealinn – oli nagu pealinn ikka. Palju inimesi, palju autosid ja palju kõrgeid kivist maju. Hea, et me sinna mitmeks päevaks ei jäänud.

Ootaja aeg on väga pikk. Nadi hotellis öeldi meile, et praam väljub kell 18. Sama oli ka Elle, meie maja üürileandja, oma kirjas öelnud. Jõudnud sadamasse, anti meile aga uut infot – praam väljub kell 22. Kui oodata jäi veel kaks tundi, selgus, et enne keskööd ei liigu me kuhugi.

No hurry, no worry!

Laevas, mis kaugemalt meenutas kaubalaeva, oli kuulu järgi sadakond inimest. Esimesena sisenesid autod ja kaup, seejärel kohalikud ja alles lõpus turistid. Meid aeti mitu korda kaugemale jutuga, et väljumiseni on veel väga palju aega ja et oodake seal tagapool. Ma ei ütle, mida kogu kupatus mulle meenutas. Neid pilte näeb uudistes liiga tihti.

Piletite eest Savusavule maksime 104 FJD. (1 FJD = 0,44 EUR) See sisaldas siis kohta üldruumides. Ise sai valida, kas ja kuhu istuda. Nn vabakäigul olevate reisijate käsutuses oli kaks korrust, millest üks n-ö istmeridadega kinosaal (loe: suure LG telekaga) ja teine toolide-laudadega ruum.

Meie valisime kinosaali. Üsna varsti kadusin istmerea vahelise vahekäigu põrandale ära. Kohalike eeskujul muidugi. Ahto tegi mulle jopedest pesa ja jäi ise toolile kindlaks. Laev kubises prussakatest. Eriti palju oli neid tualettruumis. Mingil hetkel korjas Ahto mu dressipluusilt väikese putuka, öeldest, et pole kindel, kas tegemist on kirbu või täiga. Tavajuhul oleksin kohe põrandalt püsti olnud, aga suure väsimuse pärast oli mul suhteliselt poogen. Uni tuli jube kiiresti. Korraga ärkasin selle peale üles, et Ahto trampis oma jalgadega. Mõtlesin, et kas tõesti on prussakaid nii palju siia tekkinud, kuid ikka oli poogen – uni oli magus. Hommikul küsisin, et kas mu kahtlused olid õiged, aga ei – tal olid jalad täiesti ära surnud ja tegi elustamisliigutusi. 🙂

Telekas muide mängis öö läbi. Algas multifilmiga „Pahupidi“, mida näidati 10 minutit, seejärel pandi mängima vähe kurjem film. Pealkirja ei tea, aga mingi vägistamise teema oli. Ärkasin mitmeid kordi naise kisa peale üles. Hea valik, tüübid!

Ärkasin umbes kell 5. Öö üle elatud, jäin maabumist ootama. Sõit pidi kestma 12 tundi. Magamatuse tunne oli ning kõikjalt sügeles – mingi psühholoogiline värk. Läksime praami kohvikusse, kuid suutäitki ei tahtnud sisse võtta. Istusime siis ja vaatasime, kuidas maa vaikselt lähenes.

* * *

*Astrid Lindgreni “Väike Tjorven, Pootsman ja Mooses”, eks? 🙂

Kenal soojal laupäevasel päeval saabusime meie oma Soolavaresele ehk Savusavule. Saare nimi on tegelikult hoopis Vanua Levu ja linna nimi Savusavu. Meile oli vastu tulnud ka Tjorven, kelle nimi siin saarel on Elle. Pootsmani asemel oli temaga üks meesterahvas, kelle nime me kumbki meenutada ei suuda ja pole tihanud ka üle küsida. Arvame, et ta on Elle elukaaslane. Kutsume teda siis mr X-iks. Üks neist on pärit Austraaliast ja teine Uus-Meremaalt ning elanud siin järjepidevalt 14 ja 3 aastat.

„Eiva?“

 Kuulsin kedagi hüüdmas ja silmasin kaht meiesugust kümnete kohalike sagimise keskel. Olime üllatusest tummad ja ööst veel tohmid. Arvestasime, et peame sadamast taksoga seiklema hakkama, kuna muud kokkulepet ju ei olnud. Meid pandi aga autosse, sõidutati lähimasse supermarketisse, et saaksime omale õhtuks mingit nosimist võtta. Pood oli küllaltki kallis ning arvutasime naljatamisi omaette, et kui siin saarel sellised hinnad ongi, siis jääb meie olesklemine plaanitust lühemaks.

Huvitav tähelepanek – marketis ei müüda leiba/saia. Selle jaoks on eraldi pood – The Hot Bread Kitchen. Kodus me nimetame seda pagarikojaks. Seal valmivad vormileivad – seemnetega leib, täisteraleib ning tavaline valge sai. Kaht esimest saab Eestis sepiku nime all osta. Ka magusat saia müüakse. Lõhn selles kaupluses on imeline! Krõbeda sooja saia lõhna on juba tänaval tunda.

Pärast poeskäiku tegime linnakese peatänaval väikese tiiru – n-ö linnakeskursiooni – ning viidi meid meie uude „koju“ ära. Sinna saad nii, et sadamast keerad kohe paremale ning siis ligi viis kilomeetrit otse kuni majani number 48. Tee on veidi looklev, esimene pool asfaldist ja teine pool tüüpiline kruusaliivane külavahetee. Paremale jääb meri ja vasemale majad. Majade taga džungel. Loodus on siin ülimalt lopsakas. Papaiasid kasvab lademetes, banaane ning mangosid silmasime ka.

20151117_141118-02Maja oli täpselt selline, nagu piltidelt paistis, ainult et mitmeid kordi nunnum. Facebookis on video ka. Koos minu kommentaaridega.

tilluke majake numbriga 48

tilluke majake numbriga 48

Selleks et majja saada, tuleb esiteks treppi mööda mäest üles ronida. Kahel pool teed on kõik rohelust täis. Elle seletab mulle, et ta on meelega siia palju taimi istutanud. Mina kiidan takka, kuigi arvan, et need oleksid siin ka ilma istutamata, aga tühja sellest. Trepist üles jõudnuda avaneb paremat kätt vaatepilt lahtisele köögile ja vaade sellest merele. Seejärel astusime tuppa. Meid võttis vastu kõrge laega elutuba, kus diivan, kaks tugitooli, diivanilaud, pisike telekas ühes nurgas ja sekretär teises nurgas.

Ahto, siin hakkavad siis su romaanid valmima, ma saan aru?

Elutoast edasi minnes näed paremal käel vannituba ja pahemal käel magamistuba. Kõik on väga kena, iseäranis puust põrandad. Plaaditud põrandad oleksid poole rõõmust ja vaimustusest kohe maha tõmmanud. Kui sa tagasi elutupa tuled, siis diivani tagant läheb trepp üles. Nagu enne mainisin, on majal kõrge lagi. Seda on osavalt ära kasutatud ja magamistoa kohale teine korrus ehitatud. See võiks olla näiteks külalistetuba. Ma arvan, et seal meeldiks sulle väga. Me mõtlesime juba ise sinna kolida, aga teadmata põhjustel magame endiselt magamistoas edasi.

Maja on nii seest kui väljast sinist tooni. Maja ümber on ka väike aed, kus saab istuda või pesunööril pesu kuivatada. Elle lubas meil lahkesti ka muru riisuda, kui puhkamisest küll saab. Seal on ka kuuri moodi ehitis olemas, kus ta oma tööriistu hoidma pidi. Aia kaugemast nurgast läheb trepp veel ülespoole mäkke. Seal on veel üks majake. Ahto käis seda juba ka uudistamas, kuid tundus, et seda pole enam aastaid kasutatud. Vaade lahele pidavat jällegi ilus olema.

Mr X ja Elle lahkusid pärast seda, kui olid meile kõik vajaliku ette näidanud. Mr X tegi meile kiiresti valmis ka kaks klaasitäit tervitussmuutit. Koosnes see kahest banaanist, sügavkülmas olevast papaiast ja veest. Maitsev värskendus, mida nad pidid igale saabujale pakkuma. Neile teeb nalja, et me seda igapäevaselt jooma oleme hakanud.

Majaomanikud ütlesid, et neil on õhtul klubiõhtu ja et oleme teretulnud. Ahto tänas viisakalt ja ütles, et me läheme ilmselt varsti magama. Nõnda ka läks. Enne oli vaja muidugi kohe üle tee asuv rand üle vaadata. Midagi erilist seal polnud, aga vesi puhas ja läbipaistev. Nägime mõned pisikesed elektrisinised kalad ära ja läksime tuppa magama. Lainekohin uinutas meid unele ja äratas õhtul ka üles.

Just nagu Melkeritel esimesel õhtul oma Tisleri talus, sadas ka meil öö otsa vihma. Katus õnneks läbi ei lasknud. Voodipesu oli niiske ja natukene kopituse lõhnaga.

Üks tore sarnasus veel. Tisleri talu pandi müüki, eks? Ka meie majal on silt For Sale. Ühe krooniga seda ilmselt omale ei broneeri, nagu Pellel õnnestus. 😉

 

“Laenaksin koidupunalt ma tiivad ja kaugele merre rajaksin kodu…”

20151120_191221-01

Oi, kuidas ma praegu kahetsen, et Tjorveni raamatut kotti ei pistnud…

 

Advertisements