Joe B.

Esimestel Savusavu tundidel kohtusime maja ees rannas ühe keskealise meesterahvaga, kes palus end kutsuda Joe B-ks. Ahto ütleb, et Joe on Erich von Dänikeni Fidži teisik.

Joe äärmiselt sõbralik ja lahke olek viis meid kiiresti selleni, et ta hakkas meid oma sõpradeks nimetama. Juba järgmisel hommikul oli tegelane meie ukse taga, suur ananass peos.

Ülejärgmisel õhtul pimedas tuli ta juba koos abikaasa Jasmine’iga. Täpsuse huvides ütlen, et tegemist ei ole meie koristajaga. Nähtavasti on see siin lihtsalt populaarne nimi.

Istusid nad siis välisukse ette pingile ja seletasid, et neil hakkas kodus igav, aga kuna Joel on nüüd uued sõbrad, siis vaja need üle vaadata.

Jutustamist jätkus tükiks ajaks. Ahto pakkus neile ka süüa – kala ja salatit. Söödi ja kiideti. Sealsamas pingil. Jasmine oli väga armas ja jutukas. Ta rääkis meile autoõnnetusest, mille nad kahekesi läbi elasid. Süüdi olevat olnud Joe vale sõidukiirus. Ta rääkis ka ravitsejast, kelle juures nad oma murdunud luid masseerimas käisid ja kolme päevaga taas jalule ja valudest vabaks said.

Meie Ahtoga kuulasime ning imestasime. Sisimas olime rõõmsad, et kohe nii kiiresti õnnestus omale toredad tuttavad leida. Joe andis meile oma telefoninumbri ja Jasmine mainis, et tunneb meie maja perenaist. Tunne läks julgemaks.

Oi, millised plaanid said maha peetud!

Meid lubati kalale viia.

Meid lubati randa kala küpsetama kutsuda.

Meid lubati nende uut maja vaatama viia, mis kerkib teisele poole saart mäe otsa.

Meid lubati nende pool täiesti ilma rahata kaks kuud majutada.

Meid lubati Joe kodukülla viia, et me näeks tõelist Fidžit.

Meid lubati jõuluks sinnasamma Fidži külakesse viia.

Meid lubati ka aastavahetuseks sinna viia.

Jasmine rääkis, kuidas pühade ajal kõik joovad kava – traditsioonilist Polüneesia jooki; aastavahetusel kõik tantsivad ja kui juhtub, et keegi magama jääb, siis visatakse talle vett kaela. Keegi ei tohi aastavahetusel silmatäitki magada! Ma pole päris kindel, kas see on fidžilaste või hindude traditsioon.

Võibolla mõni lubadus oli veel, aga hetkel ei meenu. Elu tundus võtvat huvitavaid toone.

Justnimelt, tundus…

*

Hakkame siis asja otsast lahti harutama.

Kui Elle järgmisel korral läbi tuli, mainisime, et tutvusime Joe B-ga. Elle ei saanud aru, kellest jutt on ja talle tundus kogu meie lugu kahtlane. Õhtul kodus ta helistas Joele ning sai sotid selgeks.

Joe töötas kunagi Cousteau Resort’is, kuid lasti sealt lahti.

Joe on pärit hoopis ühelt teiselt saarelt, seega ei saaks ta meid oma kodukülla küll viia.

Elle selgitas, et fidžilased on üks ääretult sõbralik rahvas. Nad teevad ja toovad su jaoks kõik, kuid kui neil midagi sinu käest vaja läheb, siis nad tulevad ja võtavad selle.

Kui sa lepid nendega midagi kokku, siis pelgalt kellaaja teadmisest ei piisa, tuleb ka kuupäev üle küsida.

Ta rääkis, et eelmisel üürnikul käis siin üks 19-aastane noormees. Alguses tuli papaiasid küsima, järgmistel kordadel tahtis duši all käia. Kui see juba regulaarseks muutus, tundus üürniku jaoks asi kahtlane. Ta keelas noormehel tema juures käimise, mispeale solvunud kutt keeras salaja maja veekraanid kinni.

Kadus üürnikuneiu, kadus ka kutt. Ilmusime meie, ilmus ka Joe.

Igaljuhul tegi Elle’i jutt meid ettevaatlikuks. Ta keelas Joel oma maa-alale tulemise ja tema külaliste tülitamise. Võimalik, et ta maalis tonti seinale. Võimalik, et meie maalime tonti seinale, kuid parem karta, kui kahetseda. Eriti võõras riigis.

Pärast seda Joe enam ei tulnud.

Oleme temaga nüüd paar korda kokku trehvanud – kord kodu lähedal, teisel korral bulatas ja hüüdis ta meid õlleka ukselt. Rääkisime asjad sirgeks ja viha ei pea kumbki pool. Kohati natuke kahju on isegi.

Elle’i maja – Elle’i reeglid.

Advertisements