Kallis, meid on röövitud!

Et kõik ausalt ära rääkida, peame alustama 31. detsembrist, aasta viimasest päevast.

Päev varem oli mul õnnestunud Ahtolt 48-tunnine viirus hankida, mistõttu olemine oli veidi palavikuline ja pooletoobine. Logelesime umbes kella viieni, kuid siis sai isu täis. Äkki on ainuke aastavahetus Fidžil ja meie istume kodus? Ei! Panime siis oma ainukesed viisakamad kaasavõetud riided selga ja sõitsime bussiga linna.

Peo jaoks oli kell veel varajane. Suundusime jahtklubisse sööma ning end internetti unustama. Nautisime tuunikala- ja peekonivõileibu ning tundsime olemisest rõõmu. Lugesin Facebook’is teie tegemistest ja mõtlesin, kas mul on kahju nii kaugel ära olla… Noh, kui siis tiba. Tänapäeva imedeajastu võlud, eks. Olla kaugel ära, aga siiski olla kursis kõigi eludega, kes korda lähevad.

Ilm oli ebasõbralik – pidevalt sadas vihma ja tuuleiilidki kohati päris tugevad. Umbes kümneks minutiks saabus paus ja me ei taibanud seda ära kasutada.

Vana-aastapeod toimusid siin kahes kohas – sealsamas jahtklubis ning The Planters Club’is. Piletihind vastavalt 20 ja 10 FJD per face. Meie valisime peo number kaks. Esiteks on meie maja omanik klubipresident ja ka raudselt kohal, teiseks oli seda soovitanud meile sakslane Hans, ja kolmandaks oli see odavam. 🙂

Hans elab meist mõnedsajad meetrid edasi ja kolis Saksamaalt siia juba 23 aastat tagasi. Endise kontoriametnikuna ei näe ta põhjust, miks peaks hullunud Euroopasse tagasi kolima. Ta on omale väga mõnusa elamise kõrgele mäe otsa rajanud, vaatega alla lahele.

Hansuga hakkasime juba suvel suhtlema. Ta üürib oma hoovis kaht bangalot välja ning me tundsime ühe vastu suurt huvi. Kuna talle meie kuupäevad ei klappinud, siis jäi diil ära. Teisel siinolemise nädalal käisime Hansul külas ja ajasime paar tundi juttu. Mis Eesti Vabariik? Te olete 53. osariik!

Tuuleiilid läksid järjest võimsamaks ja korraga Ahto ütles, et see on juba tormieelne ilm. Kuidagi harjumatult jahe hakkas ka. Vihma sadas ladinal ja meil ei jäänud muud üle, kui takso võtta, sest ei tihanud riskida sellega, et arvutid märjaks saavad. Meiega liitus veel üks paar ja neljakesi sõitsime siis paarsada meetrit tagasi The Planter’s Club’i.

Elle oli meid kohe ukse pealt vastu võtmas, näol lai naeratus ja hea meel, et me kohale jõudsime. Klubi oli üsna inimtühi, sättisime end baarileti äärde ja tellisime joogid – õlle ja klaasi veiniga. Pärast kolme veinilonksu tellisin omale vee, sest vein hakkas vastu. Vanadus vist.

Ahto läks kohe ümbrust filmima. E nägi seda ja rõõmustas – jõuluvideo oli siin suur hitt. Perekond, kellel külas käisime, tänab meid siiani. 🙂

Kahjuks tulid uueaastapeo pildid ja klipid väga udused ja pimedad, mainisin seda kohe Ahtole ka, kuid oli see nüüd jookide või peomelu tõttu, igatahes Ahto ei lasknud sel end morjendada ning mängis oma stick’iga inimeste närvidel edasi. 🙂

Elle oli lahe. Nägime temas hoopis teistsugust – ülemeelikut – joont. Ta käis ja suhtles, tantsis, otsis Keni, jälle tantsis, naeris, käis lauast lauda. Ükshetk nägin, kuidas ta tassis terve kamba noori endaga tantsima. Mulle meeldis, et peol oli igas vanuses inimesi – lastest pensionärideni; erineva taustaga inimesi – kohalikest paaripäevaste turistideni; muusikat igale maitsele – uuemast vanemani. Kõik said läbi, kõik leidsid ühise jututeema. Ja mis peamine, keegi ei olnud nii joogine, et oleks ära kustunud.

Me siis ikka ka tantsisime. Esimest korda viis meid ainukestena tantsusaali see lugu. Järgmisel korral lõbutsesime juba pikemalt, tervelt nelja loo jagu. Siis sundis palavus meid oma jookide juurde tagasi. Väljas sadas aga vihma edasi ja tuuleiilid tantsisid tänaval.

Ühtäkki avastasime, et sularaha on otsa saanud. Tuli uue järele minna. Selleks pidime jahtklubini tagasi minema ning sealt veel umbes sada meetrit edasi. See oli katsumus ja lõbu ühekorraga. Mul oli tunne, nagu oleks kogemata kuhugi võtteplatsile sattunud ja jääme kohe kellelegi ette. Tuul lükkas meid tagasi ja vihma sadas valusalt vastu keha. Tundsin, et vajan varsti kojamehi, sest käed ei tulnud näo varjamisega toime ja silmad olid vett täis. Hullult äge oli tegelikult! 🙂

Tagasi läksime taksoga, sest Ahto kartis jälle arvutite pärast. Vahepeal oli väga palju rahvast lisandunud, nii et raske oli ringigi liikuda. Kogu linn oli vist klubis koos. Tellisime kahepeale ühe burksi ja friikad ning otsustasime pärast söömist jälle tantsima minna.

Korraga käis klõps! ja elekter oli läinud. Ruume täitis pimedus ja vaikus. Pool tundi enne uut aastat! Meie burks tehti siiski valmis ja otsisime omale ühe seinaäärse koha vabade toolidega ja nautisime olukorda mobiilitule valgel. Sel korral sõna otseses mõttes ootasime uue aasta saabumist. Istusime ja ootasime. Kui see lõpuks kätte jõudis, soovisime Elle’ile ja Kenile head uut aastat ja lahkusime klubist. Ukse juures peatas meid üks suur kohalik kutt, kes soovis meile head uut ning kallistas ja tegi põsemusi. Ahto sai ka oma matsuva kätte ja kommenteeris, et seda märga musi tunneb ta veel tükk aega. 🙂

Läksime taksot otsima. Tee linna poole kulges pimeduses. Mu vaesed uued kingad, mis olid vaid korra varem Los Angeles’is jalas olnud. Suutsin üles leida kõik suuremad lombid, noh, ikka sellised pahkluuni. Teeäärsed olid mahakukkunud kookoseid ja breadfruit‘e (kuidas need eesti keeles on? leivaviljad??) täis. Suured oksad olid murdunud. Palmid kummardasid end peaaegu maani. Meil läks tund aega, enne kui ühel taksojuhil meist hale hakkas ja meil 7 minutit oma korda oodata palus. Maksime talle koju jõudes topelt.

Kodus! Tund aega oli õnne, rõõmu ja telekast Ameerikamaa filmi ning siis kadus meiegi elektriühendus. Uni oli suur, kuid väljas möllav torm ei lasknud mul sel ööl magada. Vastu hommikut, kui kuked juba kiresid ja esimene valgus võrevahelt hakkas tuppa paistma, jäin paariks tunniks tukkuma.

Jasimine tuli kell 9 hommikul koristama. Magada! Tal oli tütar kaasas ja see vaeseke sai herilaselt näkku nõelata. Rohkem ma tollest varahommikust ei mäleta. Aa, seda ka, et suur puu oli nende teel elektriliinide peale kukkunud, aga et täna pidi asja korda saama. Peab saama, sest toit läheb riknema muidu.

Kui Jasmine lõpetas, olime me juba voodis tagasi. Magamatusest oli mul suisa halb olla. Pea valutas ja tunne, justkui oleks kaks ööd järjest pidu pannud. Tead ju küll seda olemist? Kadestasin Ahtot, kes rahulikult magama jäi. Keerutasin end ühelt küljelt teisele, kõht läks ka tühjaks. Kõmpisin kööki ja mõtlesin pannkooke teha. Et väike üllatus või nii. Ja üllatuse ma sain.

Köögis lõhnas kuidagi imelikult. Kui ma oleksin Kalamajas olnud, siis oleksin arvanud, et mõni hiir on põranda all oma otsa leidnud. Aga siin – mangust äkki?

Võtsin külmkapist munad ja kui olin teist lõhki löömas, taipasin sekundiga, mis siin haiseb! Kõik munad lendasid seejärel kaugele põõsasse. Nii palju siis pannkookidest. Vaatasin külmutisse ja kirtsutasin nina. Mis on parim ravim pooletoobisel päeval? Muidugi koristamine. Lõin külmkapi nii seest kui väljast läikima, tühjendasin sügavkülma jääst, pesin ja kuivatasin ning ladusin kõik söögikõlbuliku sinna allesjäänud külma sisse. Kui elekter tagasi ei tule, ootab meid suur söögitegemine ees. Kahju oleks kõike ära visata.

Nüüd oli tunne, nagu oleksin mägesid liigutanud. Märkasin aknast, et üks banaanipuu on pikali kukkunud ja läksin seda Ahtole ütlema. Ta mõmises ja magas edasi. Tundsin veelkord kadedust ja läksin diivanile pikutama. Miks sinna? Seal on tuulisem. Mul õnnestus isegi magama jääda! Korraga ärkasin aga pai peale üles. Siis ma jutustasin külmkapist ja banaanipuust ja söögitegemisest. Ahto aga pakkus, et läheks linna netti… Nojah siis.

Enne istusime veel elutoas ja olime laisad. Kõht oli hirmus tühi, aga ühtegi asja külmkapist ma küll süüa ei tahtnud. Pärast neid mune, eks. Lõhn kipitas veel ninas. Korraga meenus, et olime paar päeva tagasi paki krõpse ostnud ja et pool peaks veel järel olema. Nõudsin Ahtolt, et kus see on. Külmkapis. No ei olnud, ma olin ju kõik tühjaks teinud. Ei olnud. Vaidlesime natuke teemal “On – ei ole. On – ei ole. On – ei ole.” Andsin loobumisvõidu.

Siis mulle meenus leid sügavkülmast ja küsisin Ahtolt, et miks ta tühja küpsisepaki sinna oli jätnud. Misasja? Jajah, tühi küpsisepakk. Tema, kes ta tavaliselt norib teiste (loe: minu) kallal, kui need (loe: mina) mõne tühja pakendi külmkappi „unustavad“ ja ma tundsin nüüd, et on payback time. 😉 Ma ei söönud küpsiseid otsa. Pool pakki on järel. Duh, no ei ole ju!

Lebotasin diivanil edasi ja mõtlesin nutikaid mõtteid. Korraga jäi mu pilk pidama riiulil, kus pidanuks olema väike hommikusöögihelveste pakk. Seda polnud. Kuule, Ahto, aga kus on………?

Nüüd oli asi selge. Meid o l i röövitud.

Õhtusöögiks oli meil internet ja pizza. Meil on uus lemmik – Margarette pizza – kana, peekoni, paprika, seente, sibula ja juustuga. Mmmmm!

Eestis olid alles uue aasta esimesed tunnid, kuid mina olin juba mägesid liigutanud. Kõigil nii hästi ei läinud. Üks jaht oli peapurjest ilma jäänud, teise oli torm madalikule kummuli viinud. Täna pidi kummuli oleva purjeka omanik Austraaliast siia tulema. Pooled jahid siin seisavad niisama ja omanikud on ammu koju tagasi läinud. Rikastel ameeriklastel pidavat olema selline komme, et nad purjetavad oma uhkete paatidega siia. Siin avastavad, et nad on kohe kole rikkad ja lasevad omale ilusad majad valmis ehitada. Mõnda aega naudivad elu, siis aga hakkab igav ja nad ostavad lennukipileti koju tagasi. Majad seisavad tühjana. Purjekad õõtsuvad nukralt lahes. Ja siis oleme siin meie – varanduse poolest võrreldamatud, aga suurte unistustega – ja vaatame neid tühjana vedelevaid lustikummuteid ja ohkame kurvalt: “Milline raiskamine!”

Kõik ootasid siin juba jõuluajal troopilist tsüklonit nimega Ula. Siis aga selgus, et see läks meist mööda. Lõunapoole. Aga uueaastaöö tormi ei osanud keegi ette näha. Ei mingit hoiatust, ei ettevalmistusi. Jahtklubi omanik, vaeseke, läks oma uue aasta aiapeoga nii orki, kui veel minna sai. Ta oli isegi bändi pealinnast siia esinema tellinud. 2000 dollari eest.

Uus aasta tõotab tulla ettearvamatu. 🙂 Head uut, kallid sõbrad!

Advertisements