Purjetamisest

Ei ole enam kellegi saladus, et Ahto purjetajaks tahab hakata, jahi osta ja sellest päris meie oma kodu siia laguunide vahel teha. Siin ei maksa need väga palju. Üks heas korras katamaraan müüdi näiteks võlgade katteks nelja tuhande euro eest! See oli muidugi pigem erand kui reegel, aga need tõesti ei maksa siin hingehinda.

Ülemöödunud aastal läbis ta Tallinnas väikelaeva kapteni kursused ning sai vajaliku paberi taskusse. Kahjuks ei raatsinud nad seal eriti praktikat jagada, seega päris üksinda Ahto praeguse seisuga merele minna ei taha.

Fidžile tulime suurte lootustega. Noh, saareriik ja palju jahte ja tead ju küll. Oleme loonud mõned vajalikud kontaktid – jahtklubi omanikuga ja ühe ungari-ameeriklasega, kes jahtklubi paate remondib. Mõlemad on lubanud meid õpetada, aga tegudeks pole veel läinud.

Siinne jahtklubi korraldab lastele laupäeva hommikuti purjetamiskoolitusi. Nad on päris kõval tasemel – käivad nii riiklikel kui ka suurematel võistlustel. Paadid on siia annetatud ja kogu töö toimub heategevuse korras. Lapsed mõistagi ei maksa osalemise eest sentigi. Vahet pole, kas tegemist on kohaliku või sisserännanu lapsega. Käisime ka ühel laupäeval Elle’i soovitusel end üles andmas, kuid vaadati Ahto suurust ja vaadati Optimiste ning laideti see mõte maha. Selle asemele pakuti veidi suuremat paati ja mõistagi olime õhinaga nõus.

Seega vahendid harjutamiseks on olemas. Elle’i perekond on jälle üks võtmeisikutest ja ta on teinud endast kõik oleneva, et Ahto juba iseseisvalt merel võiks käia. Kahjuks pole juhendajatel olnud aega, tahtmist ega huvi. Aga võibolla oleks pidanud natuke raha pakkuma? Mine võta sa kinni, mis ühe mugava pensionäri liikuma paneb.

Nägime eile, kuidas meie juhendaja läks sõbraga merele. Meri oli rahulik ja sillerdas päikesepaistel ning valged purjed lehvisid sooja tuule käes. Vaatasin vilksamisi Ahto poole ja tema nägu oli täis nukrust ning mulle tundus hetkeks, et nägin pisaratki silmanurgas helkimas. Kui nad vaid oskaksid aimata, kui vähe on vaja teha, et see suur hell inimene õnnest värisema panna.

Kaks nädalat on meil siinset saareelu jäänud ja peab tunnistama, et me juba tunneme rändamisest suurt puudust. Järgmised saared ootavad!

Advertisements