Eufooria pealpool pilvi 25.01.2016

Mäletad veel meie laevasõitu Savusavule? 🙂 Seda teekonda me enam ette võtta ei soovinud.

Teine võimalus tagasi Nadile saada tähendas pooleteisetunnist lennureisi. Maksab rohkem kui laev, umbes 115€ pilet, kuid iga sent on kulutamist väärt. Lennuk on pisike – vaid 25 istekohta – ja nõrganärvilistel läheb hapraks.

Lennuhirmur Ahto pani õhkutõusmisel isegi silmad kinni. Hiljem kommenteeris, et teda tabas sama paanika mis Universalis Muumia sõidul. Pean tunnistama, et ka mina kartsin. Kartsin õhku tõusta, kartsin alla kukkuda, kartsin maanduda. Hoidsin kramplikult eesolevast istmest kinni, kuni uskumatult kaunid vaated maha rahustasid.

Jube ilus sõit oli küll. Siiani imestan, et ega ma und näinud. Mida aeg edasi, seda ebareaalsem tundub. Ja hetketi, kui on vaja millegi hea peale mõelda, siis manan silme ette justnimelt needsamad unenäolised vaated. Brr… kananahk tuleb peale. Kahju ainult, et päike ei paistnud. Alati on mingi aga, eks? 🙂

Alustasime niisiis Savusavult – poole tunni pärast maandusime juba Taveunil. Viie minuti pärast kupatati meid järgmisesse lennukisse, mis lendas tunni ajaga Nadisse, kus asub rahvusvaheline lennujaam. Linn ise on muidu üsna mõttetu ja sealolemine tundub karistusena. Rumala peaga olime piletid sättinud nii, et pidime tervelt 3 ööd Nadis veetma. Seal juhtus meil aga midagi, millest kirjutan järgmisel korral.

* * *

Ei hakkagi pilte siia toppima. Vaata Facebook‘i lehelt. 🙂

Otseloomulikult on meil lennust ka video tehtud:

Advertisements