Lutikad

Pärast imelist lendu maandusime niisiis Nadis, kus veetsime tervelt kolm ööd. Läksime eelmisest korrast juba tuttavasse hostelisse. Õhtustasime rannakohvikus ja arutasime, kas on ka kahju Fidžilt ära minna. Leidsime, et ei olegi. Fidži on ilus, aga põhjendamatult kallis.

Jutud räägitud, söögid söödud – läksime ja keerasime magama.

Hommikul leidsime voodist väikesed putukad, kiire kehakontroll ja tulemus null. Ohkasin kergendunult ega pööranud asjale tõsisemat tähelepanu. Ahto oli veidi mures ning tegi käepärastest vahenditest putukatõrje. See nägi välja nii, et voodiääred määriti deodorandiga kokku ja peale saputati söögisoodat. Lisaks sellele jäi ta öövalvesse, samal ajal kui mina õndsat und magasin. Hommikul raporteeriti, et ei ühtki putukat.

Tore uudis küll, aga mina olin ära söödud. Need nahaalid olid ikka isuga kallal käinud – küünarnukid, kannad ja küljed olid üleni kuplas, paremal käelabal lugesin kokku 21 punni. Ahtol muide polnud ühtainsat ka. Nii et ma saan aru, kumma voodipoolel ühtki putukat polnud…

Läksime mind administraatorile näitama ning emotsionaalse ja füüsilise kahju eest kompensatsiooni küsima. Meile pakuti tasuta riidepesu ning toavahetust. Olime nõus. Pakkisime kotid ning adminni juhatusel astusime suurde kõledasse neljasesse tuppa.

Käisime vahepeal linnas poes ja kinoaegu vaatamas ning naastes tehti meile uus pakkumine – kolida sviiti. Loomulikult olime jällegi nõus. Tuppa astudes ma kõigepealt natuke aega ahhetasin ning seejärel olin elevil nagu väike laps. Kahetoaline! Esialgsed plaanid õhtul kinno minna asendusid kiirelt diivanil lebotamise ja aknast välja vaatamisega.

PS. Lutikahammustus on sääse omast kordi sügelevam, kauakestvam (nädal kuni kaks) ning neist jäävad armid järele.

20160127_151754

20160127_151635

20160127_151512

20160126_210317

Ahto klopsis veel ühe video kokku. Taustaks see tore India laul, mida ükskord bussis kuulsime.

Advertisements