Fidžilt Balile

Eelmise postituse lõpetuseks veel nii palju, et pärast ligi kolmekuulist maaelu oli tagasi “tsivilisatsioonis“ väga harjumatu olla. Internet oli küll kehva, kuid see-eest tasuta. Veebilehe avanemisel ei pidanud jalgu kõlgutades ootama, kas limiit on otsas või jõuab ehk postkasti ka üle vaadata. Dušši võttes ei pidanud muretsema selle pärast, et gaas otsa saab. Vetsus sai vahelduseks probleemideta käia – vesi läks korralikult alla ning kogumiskaev ei saanud täis (loe: ei pidanudki ämbrisse pissima). Õndsus!

Natuke oli tore tunne ka (taas)avastada, kui lihtne ja mugav tegelikult elu oma põhivajadustes ikkagi on. Kahju isegi, et tagasiharjumine nii kiiresti käib. Liiga kiiresti ma ütleks.

Sellega saamegi Fidžile joone alla tõmmata.


Nadist Sydneysse lendasime Virgin Australia’ga. Kiidan lennufirma heaks! Lennuk oli seest tore värviliste istmetega, jalgadel oli ruumi ning kõige krooniks anti tasuta süüa. Tavaliselt peab ju söögisoovi piletit broneerides ära märkima ning piletihinnale juurde maksma, eks. Siin mitte. Ahto igaks juhuks küsis üle ja sai kinnituse, et maksma ei pea midagi. Menüüs oli kaks valikut – riis tšillise veiselihaga ning riisinuudlid juurviljakarriga. Mõlemad valisime teise.

20160128_153247-01

Piiril jällegi probleemideta. Mitte küsimustki meie eesmärkide kohta riigis. Kas hirmujutud koledatest ülekuulamistest ja pinnimistest vastavad ikka tõele? 🙂

Ka seekord jäime Sydneysse kõigest üheks ööks. Ei hakanud kesklinna minemagi ning leppisime ühe lennujaama lähedal asuva hotelliga. Võtsime takso ning see viis meid valesse hotelli. Õnneks polnud sealt pikk maa ka jala minna.

“Lennujaama lähedal olev hotell” oligi lennujaama lähedal – täpselt, nagu lubatud – ainult et siselendude omale, mitte rahvusvahelistele.

Kohale jõudes avastasime, et “hinna sees” olev hommikusöök ja Internet  on siiski lisatasu eest. Tuba oli viisakas ja muud polnud vajagi – puhas vannituba, suur telekas keset seina ja pehmed kokkulükatud voodid, mis teineteisest muudkui lahku tahtsid minna. Seega ei mingit laiutamist, vaid kumbki rangelt oma koiku peal.

Seljakotid nurka visatud, läksime süüa otsima. Otse hotelli taga nägime Dunkin’ Donuts‘it – plaksutasime rõõmust käsi. Kuid see polnud veel kõik… Hoone tagant paistis KFC! Sabad läksid rõngasse ja kõht ruigas õnnest. Söögitalgud alaku! Lahkusime mõlemast kohast kotitäie saagiga ning läksime hotelli tagasi – otsemaid voodisse suure telekaekraani ette nosima. Kuidas mõjub tsivilisatsioon inimestele, kes sellest tükk aega eemal on olnud? Õige vastus: laastavalt! Nii moraali kui keha laastavalt.

20160128_210537

Vajusime pontšikmagusasse unne, selleks et hommikul uut teekonda alustada.

Lennujaamas läbisime kõik tuttavad protseduurid. Check-in‘i tüdruk kilkas rõõmust, sest ta polnud varem Eesti passi näinud. Naeratasime ja kostsime, et eks ükskord ole ikka esimene kord.

Lendasime Air Asia‘ga. Lennupileteid ostes oli mul väga hästi meeles, mis nende lennukitega aasta või rohkem tagasi juhtus, aga odavus ületas hirmu.

Ütleme nii, et saime täie raha eest. Plaani järgi kuuetunnise lennu lõpuks olime lennukis sees istunud üheksa ja pool tundi. Algas kõik sellega, et Austraalia kandis möllas torm. Eelmisel õhtul nägime uudistest, et Tasmaania põhjaosa oli päris üleujutatud ja järgmiseks päevaks lubati tormi mujalegi. Lennuk sõitis lennuraja äärde, passis seal mõnikümmend minutit ja pöördus siis boksi tagasi – kehvade ilmatingimuste tõttu. Samaaegselt siis tangiti ka. Vihma sadas ja kaugemal sähvis äike. Pisut rohkem kui kahe tunni pärast saime loa õhku tõusta. Algas kõik suure raputuse ja turbulentsi toel, kuid edasi läks sujuvamaks.

20160129_132532

Teekond üle Austraalia oli maagiline, hämmastav, imeline ja uskumatu ühekorraga. Mul oli raskusi tajumisega, et see seal all oli Austraalia. Minu poolest oleks see võinud kasvõi planeet Marss olla. No vaata ise. (Maagiline osa algab kolme ja poole minuti pealt.)

20160129_164840

Kui olime juba Indoneesia saarte kohal ja võibolla natukene ka juba maandumas, hakkas lennuk ringe tegema. Mõne aja pärast teatas kapten, et meil pole maandumisluba ja peame järjekorras OOTAMA umbes 20 minutit. Ja need kolmkümmend viis minutit olid oi kui pikad. Mina kartsin, Ahto oli kõrval närvis, Inglise kutid seljataga kirusid lennufirmat, stjuuardessid siiberdasid murelike nägudega ringi. Mkmm, ei tee ärevaks, ei tee. Hea, et me eelnevalt tankinud olime.

Kui kõige kiuste maa peale saime, kostis paar rida eespoolt südamest ja kergendatult: “Yessss!”

Ma tundsin üsna samamoodi. Jalad värisesid, aga hea kindel tunne oli maa peal olla. Ahto nentis ka, et elul on nüüd küll armsam maik juures.

Võtsime lennujaamast takso, mis maksis umbes 20 eurot ehk 300 kohalikku, ja sõitsime hotelli. (Kui oleks tänavalt takso võtnud, oleks poole vähem maksnud – lihtsalt infoks.) Meie uus nädalaks ajaks broneeritud “kodu” asus toreda nimega piirkonnas – Nusa Dua’s. Taksojuht otsis tükk aega õiget asukohta, kuni lõpuks pandi meid keset pimedust ühte kitsasse tänavasse maha. Ettevaatlike pilkudega ronisime autost välja, küsisin taksojuhilt, et kas ta ikka tuleb ja saadab meid hotellini, mis kuskilt ei paistnud.

Paar hetke hiljem kõndis meie juurde hotellitöötaja, tutvustas ennast ning palus kaasa tulla. Kõmpisime tema järel umbes sada meetrit, seejärel pöörasime paremale, paar sammu edasi ning kohe vasakule jäigi hotelliterritoorium. Meie ees avanes vaade tuledega valgustatud aiale, mille keskel oli sinisinine bassein ning mida ümbritsesid väikesed majakesed. See nägi pärast päevast vintsutust nii ilus välja, et heldimus tuli peale.

Olime jõudnud Balile.

Advertisements