Miks meil juba ometi igav ei hakka?

Mõtlesin täna kirjutada sellisest koledast nähtusest, nagu seda on Igavus. Reisi ajal on korduvalt uuritud, kas meil igav ei ole hakanud. Enne reisi oli põhiküsimus „millega te seal tegelema hakkate?“ ja põhiväide „oi, mul hakkaks küll igav“.

Oeh, meil tõesti ei ole igav (hakanud). Ma leian, et reisimine ja enda võõrasse ühiskonda sisse sobitamine on kõike muud kui igav. Ärgata hommikul üles, pesta hambaid ja veekruusiga võrkkiiges maanduda on taevalik. Võin siin lõunani lebada – kuulata linnulaulu ja kaugemalt kostuvat ahvide häälitsemist; vaadata, kuidas vastasnaabrite väike plika terrassil mängib; vasaku kõrvaga kuulata, kuidas vasakul olevas majas Vene tüdrukud hommikust söövad või ehteid valmistavad; kuidas paremal käel olevast majast Saksa-Hispaania paarike end juba varakult minekule sätib. Mõtelda vahepeal omi mõtteid. Juua paar kohustuslikku lonksu vett, sest ma olen halb jooja ja keha vaevleb pideva veepuuduse käes. Seejärel vaadata uhke sabaga musta lindu. Silmata koolibrisid. Mõtelda veel omi mõtteid. Lugeda telefonist sõprade uudiseid. Vastata empsile. Ja nõnda lõunani, sest ma ärkasin ju vara.

Päeva peale käime poodides ja otsime kas sakilise otsaga nuga või tikutoosi või seepi või käterätikuid või rannatekki… mida parasjagu vaja. Õige kaupluse leidmine võtab aega ning põnev on uudistada. Eile näiteks leidsime ujumismadratsi, mille pakendi tagaküljel ilutses muuhulgas ka eestikeelne tekst.

20160218_160617-01

Seejärel läheme randa. Kuna tegemist on saarega, siis on siin randu rohkem kui üks, kaks või kolm… Rutiini nädalaga just ei teki. Ahto lemmikrannas olid eile kahemeetrised lained ja nende vahel ta siis üksi hullas, sest mina olen liialt argpüks. Mul oli teda vaadata ka lõbus ja huvitav, sest laine tahtis ära viia kõik, mis keha ümber üleliigne. Ahto enda sõnul sai ta veel viimasel hetkel varvastega pükstest kinni.

Ma usun, et inimesed, ükskõik kui suured või vanad, on oma olemuselt ikkagi lapsed. Elu koob meile küll nähtamatud “täiskasvanulikud” kestad ümber, kuid hinges, ükskõik kui sügaval, oleme endiselt needsamad lapsed, kes talvel „mägedes“ suusatamas käisid; kelle kindad olid lumetopilised ning kes kevadel suure kannatamatusega suvevaheaega ootasid.

Õhtuti me vedeleme ja oleme vaikselt. Üks kirjutab ja teine teeb videosid. Üks loeb uudiseid ja teine imestab, mis küll toimub. Üks sööb ja teine avastab, et tal on ka kõht tühi. Ja siis üheskoos vaatame arvutist mõnda multikat. Sest ülevalpool ma just mainisin, et oleme lapsed. 🙂 …see muidugi ei tähenda, et me midagi muud üldse ei vaataks.

Tõsijutt, kui me ei käi parasjagu iga päev üheksast viieni tööl, ei tähenda, et meil igav oleks. Võibolla tuleb vabadusega lihtsalt vähekene kohaneda? Küll jõuab tööd ka jälle teha ja ilmselt peabki tegema.

Kaks aastat tagasi, kui üks mu loojatest tööpostil olles siit ilmast lahkus, hakkasin elu ümber hindama. Korraga sai selgeks, kui habras on inimelu ja kui lihtne on seda lammutada. Lase vaid inimesel aastakümneid teha tööd, mida ta kas ei naudi või mis viib teda perest eemale, ja tulemus ongi käes. Loomalik rügamine lihtsalt ei saa olla eesmärk omaette, kuid…

…RAHA on ju vaja. Sissetulek peab olema. Paraku on rahaga selline lugu, et teda kas on või ei ole – ikka jääb puudu. Eluaeg on rahast puudus olnud ja nii jääb see ka kestma. Kui antaks aga valida, kas raha või inimelu; raha või hingerahu – siis mis on tegelikult olulisim?

Ausalt öeldes ma imetlen inimesi, kes on omale leidnud hobi ja seda nii suure südame ja ettevõtlikkusega tegema hakanud, et sellest on sissetulekuallikas saanud. Kõik lastega kodus olevad emad, kes te teete käsitööd, kirjutate, pildistate või meisterdate kaaskodanikele imekauneid torte – ma olen teie suur fänn! 🙂

Samuti imetlen ma kõiki teid, kes te olete jätnud oma turvalise hea palgaga töö ja olete julenud riskida ning järgida oma südamesoovi, tehes nüüd kasinama sissetuleku eest midagi, mis on hea eelkõige enda hingele.

Tõsi küll, väiksema või olematu palga eest ei saa endale õndsuseasju lubada. Ei saa kanda firmariideid, mis sest, et just bränd on see, mis inimese khuuliks teeb. Ei saa kirjutada nii häid raamatuid ja blogisid, sest arvutil ei ole õunamärki küljes. Ja telefon – see oleks ikka hea pirn küll, kui Facebook’is vähema kui õunamärgiga telefoniga peaks käima.

Fidžil on näiteks nii, et kui kraavikaevajal saab kraavi kaevamisest villand ja ta tahaks pigem suplema minna, siis ta viskabki oma kirka ja labida sinnasamasse kraavi ning kõnnib minema. Tema heaolu on tähtsam kui töö. Pealegi homme saab ju jätkata. Tõelises heaoluühiskonnas lastaks ta lahti.

Tais sõidab terve neljaliikmeline perekond ühe kulunud väljanägemisega motorolleril, kõigil naeratus näol. Eestis sõidab morni tüdinenud pilguga neljaliikmeline perekond tuttuues maasturis, mis peab olema kui mitte linna parim, siis vähemalt naabrist küll parem.

Fidžil elavad terved suguvõsad väikeses lihtsas majakeses koos. Ka valitsus koputab noorte südametunnistusele, et nad oma vanemaid ja vanavanemaid hoiaks ning neile oma kodu avaks. Maja ise ei pea sugugi olema naabrist parem, kuid kui naabril läheb kehvemini, siis võetakse ka tema oma katuse alla. Eestis ei ütle paljudes kohtades naaber teregi.

Ma nii väga tahtsin hoiduda võrdlemisest, sest see ajab inimesed marru. Viie „rikkama“ riigi sekka viidud Eestit ja tema ego ei saagi võrralda mõne teise riigiga. Küll aga saab võrrelda inimlikkust ja empaatiavõimet riigipiiride sees. Lihtsuses peitub võlu ja nn kolmandatelt riikidelt on väga palju õppida.

Me vaikselt kohaneme siin uue eluoluga ja saame uuele hingamisrütmile enamvähem juba pihta ka. Meil ei ole palju raha, aga siin ei ole ka palju vaja. Otsest sissetulekuallikat, millest „ära elaks“, ei ole. On vaid aasta jooksul kogutud säästud. Peame eelarvet ning teeme täna-raha-ei-kuluta päevi. Põhiline on see, et me saame hakkama. Me oleme terved ja teineteisel olemas. Iga uus päev on väljakutse ning avastus. Meil pole lihtsalt aegagi igavust tunda. 🙂

Advertisements