Imeline tervenemine

Tere siit mõnusalt Taimaalt, kus üks suvepäev lõpeb ning teine algab; kus turiste on nõnda palju, et neid jagub sõna otseses mõttes kõikjale; kus poodi sisenedes tuleb jalanõud tänavale jätta ning mis muutub igal õhtul muinasjutuliseks võlumaaks, uhkeldades värviliste tulukestega siin ja seal.

Elame nüüd – tegelikult juba pisut üle kahe nädala – Koh Phangani saarel ja püüame siin maikuu lõpuni edukalt hakkama saada. Rentisime AirBnb kaudu hea diiliga omale majakese ja nii palju, kui me tänaseks oleme ringi sõitnud ning ümbrust näinud, meeldib mulle meie maja kõige rohkem.

Maja näeb välja täpselt nagu vastasolev maja. Suur terrass, puupõrandad, mugav voodi, avar vaade – ja ma olen müüdud. Maja taga kasvab kaks väikest ananassipunni, üks kobar banaane ning kümne sammu kaugusel valmivad mangod. Autotee on meil täpselt maja taga, aga mind ei häiri, kui mõni roller mööda põristab või seguauto paar korda päevas siit möödub.

kodu

*

Kui me Taisse saabudes kohe järgmisel päeval Bangkokist jalga lasime, siis pika väsitava päeva lõpuks õnnestus mul kõhugrippi jääda. Las ma nüüd räägin teile oma imelisest paranemisest. 🙂

Kõhugripp on kõhugripp, eks, siin pole rohkem selgitusi vaja. Öö möödus aeglaselt ja päev oli piinav. Kui ma end järgmisel päeval juba-ei-tea-mitmendat korda vetsu vedasin ja potikaant kergitasin, nägin tumedat sabaotsa. Potikaas lendas välgukiirusel kolksuga kinni tagasi ning ühe hüppega olin Ahto juures magamistoas.

„Madu! Meil on madu vetsupotis! Või noh… maopoeg vist.“
„Misssassjaaa?“
„Madu on, noh, tule vaata! Tule juba!“

Kui Ahto kohale jõudis, polnud enam kedagi näha. Küll uurisime ja ootasime, aga madu ennast ei ilmutanud. Ahto arvas juba, et ma tegin nalja. Tõmbas vett, valas puhastusvahendit loputuskasti, tõmbas uuesti vett ja kolistas WC-harjaga, kuid ei midagi. Leppisime kokku, et küllap minu varasem ehmatus ta tuldud teed tagasi ajas.

Järgmise päeva pärastlõunal, kui mul oli taaskord tungiv vajadus, nägin looklevat keha potiserva alt paistmas. Ta oli end sinna alla rõngasse kerinud. Ja seda „poega“ olin ma ilmselgelt kõvasti alahinnanud.

Potikaas lendas seegi kord kinni ja Ahto tuli vaatama – ei näinud kedagi.

Igaljuhul nüüd ma olin pooleldi paanikas, sest ühelt poolt hirm ja teiselt poolt haigusest tingitud vajadus, eks. Tardusime paariks minutiks paigale ning jõllitasime klaasistunud pilguga teineteisele otsa.

Ma ei tea küll milline kõrgem jõud tol hetkel meie peale halastas, kuid järgmisel minutil ilmus Thon maja ette. Thon on kohalik onu, kes tuli üüriraha järele. Kutsusime ta kohe sisse ja vedasime sündmuskohale. Kutsumata külaline oli end minu suureks rõõmuks taaskord ilmutanud. Esimese asjana helistas Thon oma naisele, kes paari minuti pärast maja ette rollerdas, putukatõrje kaasas.

Järgnevat sündmustikku ma täpselt kirjeldada ei oskagi, kuna seisin magamistoas voodi peal, sest minu peas mängleva stsenaariumi kohaselt hüppab madu hirmsa jõuga potist välja ja tuleb otsejoones mind ründama.

Ahto kirjeldas siis seda umbes nii: Thon lasi putukatõrjet potti ja lõi kaane kinni. Mõne hetke pärast oli madu ilusasti kättesaadav ja sealt urgitses Thon ta harjavart kasutades välja põrandale. Andis mõned uimastavad löögid ja naine viis mao üle tee metsa.

Kogu tegevust saatis Ahto emotsionaalne kommenteerimine, filmimine, pildistamine, minu vaatama kutsumine.

Pildid ei kannata jagamist, sest käsi mõistagi värises, eks. Ja filmiklippi näeb Instagrammist. Mu maopoeg osutus ikka selliseks meetriseks vennaks.

Tänasime Thoni ja tema naist abi eest ning nentisime, et kiiremas korras tuleb kohalik kõnekaart osta, juhuks kui uus ootamatu kriis peaks end kuskilt ilmutama.

Mul keps värises veel pool õhtut ning vetsus oli psühholoogiliselt raske käia. Õnneks avastasin, et hirmul ei ole mitte ainult suured silmad, vaid tal on ka suurepärane ravitoime. Igatahes hoiame nüüd WC-harja 24/7 kindlas kohas, et kutsumata külalised vetsupoti kaudu meie elamisse ei pääseks. Pilt on taotluslikult nõnda hele.

hari

Kui oled suurem maohuviline, siis guugelda „coconut tree snake“. Ilmselt tuleb õnnelik olla, et mulle kobra vastu ei vaadanud.

On asju, mille üle rõõmu tunda.

Advertisements