Jalgsimatk Bottle Beach’ile

Täna sajab vihma. Eile sadas ka… ja üleeilegi. Krabisev vihm tekitab minu meelest üht armsaimat heli üldse. Hääle järgi niisiis justkui kodune tunne, aknast aga paistavad tuule käes õõtsuvad kookospalmide ladvad ja banaanipuude lehed. Sinised linnud on ärevuses ning lendavad ringi nagu peata kanad. Põhjus on lähedal – siinsamas ringi tiirutav kotkas, tiivad majesteetlikult laiali.
Meil siin sajab, meil siin valmivad mangod…

*

Viis päeva tagasi käisime nn Pudeli rannas. Kuulu ja kirjade järgi on tegemist ühe ilusaima rannaga terves Tais. „Juhul kui vaikne, lõõgastav, romantiline, eraldatud ja rikkumata keskkond on see, mida Sa otsid, siis tule Bottle Beach’ile!“ – nii reklaamib end üks kuurort, mis on koha sisse seadnud sel imepehme valge liivaga rannal. Nimi on tal säherdune, kuna väidetavalt pidavat pudelikujuline olema, aga no mina ei tea…

Eraldatud on rand tõepoolest. Autoga/moboga ligi ei pääse ja seda on teadlikult nii hoitud. Inimesi viivad randa veetaksod ja… kondimootor. 🙂

Kaks aastat tagasi, kui Koh Phanganil esimest korda olime, jäi Pudeli rand meil külastamata. Seekord siis parandasime vea ning käisime toda „imet“ oma silmaga kaemas.

Valisime jalgsimatka, sest noh, „mis see siis ära ei ole – see on ju siinsamas, ümber nurga“. Jätsime mobo tee äärde ning alustasime rännakut. Teooria oli lihtne: kõigepealt natukene mäest üles, seejärel natukene mäest alla – ja olemegi kohal!

ahto

plätud ja kohvitops

Õige matkasell – plätudes ja kohvitopsiga

Õige varsti – umbes kümne minuti pärast – selgus, et olime hullumeelse tee ette võtnud. Amps tundus natuke liiga suur. Mäest üles ronimine käis nii: viis minutit puhkimist ja kõndimist, kaks minutit istumist ja puhkamist, üks minut veejoomist. Tee tundus lõputu. Jalad värisesid, lihased tõmblesid, palavus, meeletu higistamine, lukkuläinud kõrvad. Vahepeal kihutas meist mööda üks vanem härra, kes oli sellise olemisega, et käib seda rada iga päev kaks korda vähemalt. Ta kadus silmist sama kiirelt, kui meie selja taha ilmus. Tõeline motivatsioonitapja!

sarved

kihid

Laskumine oli lihtsam, kuigi nüüd said vatti hoopis teised vihased lihased. Kõndisime mööda puujuurikatest moodustunud treppi, hüppasime kivilt kivile, libistasime mullal ja kruusal ning pool teed kuul(a)sin traktaati teemal „Me laiskleme liiga palju. Peame rohkem aktiivsed olema.“

Mentaalselt oleks palju lihtsam olnud, kui tee ääres seisnuks teeviidad infoga, mitu sammu veel minna on. Vähemalt mingigi märgistus oli sinikollaste täppide näol, mis ei lasknud laia laande ära eksida.

märgistus

Jumalik teekond kestis veidi üle tunni ja päris ausalt tagasipöördumise mõtet ei tekkinud kordagi. Iga sammuga sain vaid kindlamaks oma otsuses paadiga tagasi sõita ning Ahto oli sellega päri. Randa jõudsime enestelegi täiesti ootamatult. Korraga ta lihtsalt oli seal. Janu utsitas meid takka samme otsejoones kohviku suunas seadma. Värske kookosvesi on maailma parim jook. Selline mõnusalt vanillise maitsega. Fidžil nii head ei saanudki. Seejärel ujusime ja õõtsusime laintes, jalutasime mööda randa ning hakkasime vaimselt tagasiteeks valmistuma. Otsustasin, et jaksan ikka omal jalal minna. Pealegi olin kogemata meelega viimasest paadist maha jäänud.

pudeli rand

Kui nüüd ranna kohta paar sõna ütelda, siis ainuüksi erakordse ilu nägemise ootuses seda teed ette võtta küll ei tasu. Samasuguseid kauneid randu on siin saarel palju. Sarnaselt teistele oli ka siin üks majutusasutus teise küljes kinni. Nende taga kohalike majakesed ja prügila. Otsustasime, et olime piisavalt näinud-teinud, ning alustasime koduteed.

mägi

Algus oli kummaliselt kerge, kuid peagi järgnesid jälle tuttavad istumispausid, mis jäid ajaliselt järjest lühemaks ja lühemaks. Öö trügis peale ning kumbki meist ei tahtnud pimedas džunglis uidata, kuigi seda me paraku saimegi teha. Tõus jäi selja taha ning ronisime üha allapoole ja laulsime „Haldjate jõuluööd“.

Ahto läks ees, telefoni taskulamp käes, mina tema järel. Pilkane pimedus tekitas adrenaliini ja selle toel polnud isegi jalad väsinud. Jutustasime ning tegime lindude häälitsusi järele. Meenutasime ka lasteaiapidusid ja vanemate tehtud jõulu- ja muude pidude kostüüme. Kaidi, su lumehelbekese kleit tekitab minus siiani kadedust! 🙂

mäel

tip-tap, tip-tap, tipa-tapa, tip-tap, tip, tip, tap!

*

Kui sind huvitab, kuidas ma end järgmisel päeval tundsin, siis õige vastus on: kohutavalt. Ülejärgmine päev oli veel hullem. 🙂 Jalad olid nagu pakud ja isegi voodi peal sirutades karjusid sääremarjad appi. Täna, viis päeva hiljem, on veel valus, aga enam ei oiga. Otsustasime, et edaspidi võiks nädalas korra jalutamas käia. Bottle Beach‘ile saab ka teiselt poolt läheneda ning saarel on üsna palju koski, mida vaatama minna. Oh joy!

*

Umbes keskel on mõned kaadrid meie matkast:

Advertisements