Uus aasta Tais

“Oh, sa juudas!” ütleks tänase päeva lõpetuseks.

Tegelikult oli juba eile õhtul tunda, et miskit erilist on õhus. Kui me oma päikeseloojangu kohas istusime, panime tähele, et kohalikud olid tavapärasest uljamad mägedest alla kihutama. Saabuvad vabad päevad tekitasid meie hinnangul ilmselt eufooriat.

Songkran’ist kirjutasin pikemalt siin. Nüüd on see aeg siis kätte jõudnud.

Täna vedelesime poole päevani õndsalt kodus ega osanud aimatagi, mis väljas toimub. Kui korraks poes käisime, naasesime läbimärgadena. Et veesõda, jah? Mis see siis ära ole! Veepüssidega vett pritsivad lapsed, big deal, eks.

Esimene pangetäis vett tabas meid kohe peatänavale keerates. Mees, kellelt see pärines, oli võiduka ilmega ning jahtis juba järgmist ohvrit. Ma ahmisin Ahto selja taga õhku ja tahtsin oi kui palju öelda, aga hakkasin hoopis südamest naerma. Appi kui lahe siin on!

Ahto oli algul veidi tõrges, tõmbas pea õlgade vahele ning vaatas ettevaatlikult ringi. Tundsin, kuidas ta vist tahtis pigem kuskil mujal olla. Pääsu polnud ning sai ka see mehemürakas oma krambist lahti.

Inimesed seisid tee ääres kampadena, käes veevoolikud, ämbrid, veepüssid. Mõni oli ka suure kõlari kohale tassinud. Muusika mängis, vett lendas igasse ilmakaarde. Oli noori, oli vanu; suuri ja väikeseid; perekonniti ja sõpradega; kohalikke ja turiste. Kõigil suu kõrvuni ning halastust ei tuntud.

45-kraadises kuumuses oli vesi mõnusalt värskendav, väljaarvatud üks ämbritäis liiga külma vett. Väikesed poisid võtsid oma ülesannet kohe väga tõsiselt. Algul naeratati kavalalt, siis aga pandi kogu jõud mängu ja ämbris olnud vesi lendas suure litakaga meile otse vastu põske. Järgnes võidurõõmus kisa.

Tiirutasime ka mujal teedel ringi. Vett vältida polnud kuidagi võimalik ning see tabas vahel täiesti ootamatult. Kambad peatasid meid kinni, piirasid ümber ja meil ei jäänud muud üle, kui pidime alistuma. Võtsime oma koosa vastu ja sõitsime naerdes edasi. Kui ära jõudsime kuivada, hoolitseti selle eest, et see niipea ei korduks.

Happy new year, khaa! Oleme oma reisil nüüd kolmel korral uusaasta vastuvõtmise läheduses olnud. Fijil saime ööl vastu 1. jaanuari tormi tagajärjel ootamatu elektrikatkestusega peo, Hiina uusaasta ajal jõudsime Balilt Taisse ning nüüd tänane. Just see viimane meeldib mulle enim – lõbus, kokkuhoidev, sõbralik, natuke hullumeelne, tõeline rõõmupüha. Vahva, et pidustused saavad juba hommikul alguse, sest õhtused läbud turistide osavõtul on riigist sõltumata igalpool ühesugused ja neid ma juba jupp aega ei oska enam hinnata.

Kui muidu kestab veepüha kõik kolm päeva, siis sel aastal kehtis kokkuhoiu poliitika. Kummaline, kuidas äärmuslikud ilmastikuolud meile järgnevad: New York täitus lumega, Fijit tabas suurim orkaan Winston kohe pärast meie lahkumist, Tais on praegu aastakümnete suurim põud. Tea, millega me Eestit rõõmustame? Sooja ja ilusa suvega, ma loodan.

Pildid on kahjuks udused. Sõidu pealt klõpsitud. Kiidan oma 250-baadist veekindlat mobiilikotti! Video on lõpus. Head nautimist, see peaks natuke suve tunnet küll tekitama. 🙂

20160413_150602

20160413_150601

20160413_150448

Advertisements