Kõrvalepõige Malaisiasse vol 2

Reede, 29. aprill

Kell on 8:30. Ärkan tirina peale. Ahto ei tee kuulmagi ja magab õndsat und edasi. Nii palju siis šoppamisest. Tuletan talle ta eileõhtuseid soove meelde. Mõmin, vaikus ja nohin. Üritan uuesti magama jääda, kuid enam ei taha hästi õnnestuda.

Kell 11 peatub takso hotelliukse ees. Sõit lennujaama kestab umbes pool tundi. Alustuseks suundume sööma, sest eilne popcorn ei toida kuigi kaua. Ameerika-stiilis võileivad ja Tai-stiilis juurikad sealiha ja riisiga maitsevad nii vara imehästi. (Vihje sellele, et me oleme hilised ärkajad, kes hommikul tavaliselt ei söö.)

Lend Kuala Lumpurisse kestab poolteist tundi ja meid võtab vastu tugev vihmasadu. Ahtol jõuab lennu ajal kõht tühjaks minna ning ta ostab Tai baatide eest ühe brownie, karamellikoogi ja kohvi. Keeldun kategooriliselt magusast… ning söön brownie‘st enamuse ära.

Passikontrolli järjekord on tund aega pikk. Küsimusi ei esitata, tehakse rutiinselt näopilt ja võetakse sõrmejäljed ning lüüakse passi tempel, mis lubab riigis olla kuni 90 päeva.

Kasutame seekord hotelli poolt pakutavat transporti ning seetõttu on esimest korda terve reisi jooksul meile keegi lennujaama vastu tulnud. Päris mõnus tunne. Ootesaali sisse astudes märkan kohe Ahto nimega silti. Otsin enda oma – no ei ole. Millegipärast oodatakse Ahtot koos Lisa Walsh’iga. Küsimärk. Vastu tulnud noormees pärib, kas meil raha on ka vaja välja võtta. Oh ei, meil on piisavalt. Omavahel arutame, et takso jaoks jagub ja küll linnas võtame juurde. Noh, liigne enesekindlus osutus veaks…

Sõit hotelli kestab pool tundi. Istume autos tagaistmel, kaelad jälle õieli, vaatame aknast välja ja arutame, et aga äkki Malaisia ongi meie peidetud kalliskivi? Loodus on ilus ja viisaga pole nii tihti jamamist kui Tais. Möödume F1 Sepangi ringrajast ja kahest mošeest. Suure ülistamise ja perfektse esmamulje järel jõuame kohale.

Hotell nimega EV World Hotel paikneb ühes väiksemas linnakeses, Kuala Lumpuri kesklinnast umbes 60 km kaugusel. Tuba on pisike, kuid armas. Kõige armsam siiani.

Paneme asjad (1 seljakott) ära ja läheme süüa otsima. Hotelli vastas üle platsi asuvad kõrvuti KFC ja Pizza Hut. Enne neid astume läbi ühest kohalikust söögikohast. Uurime menüüd ja satume sekundiga piiramisrõngasse. Tumeda peaga mustasilmsed mehed küsivad, mida me tahame. Intonatsiooni järgi oletan, et neid huvitab pigem see, et mida me siit linnakesest tahame. Panen oma oletuse väsimuse ja nälja arvele.

Tunneme, et meie isiklikku ruumi on liiga järsult sisse tungitud ja jätame viisakalt hüvasti. Suundume KFC‘sse, kus anname kohe ka tellimuse sisse. Seejärel selgub, et kaardiga maksta ei saagi. Küsime juhatust lähimasse ATM-i. Meid saadetakse Bank Islam‘isse, kus MasterCard‘i ei tunnista küll ükski automaat.

Tuju hakkab ärevaks kiskuma. Kõnnime veel paar restorani läbi, kuid sularahata pole neis midagi teha ning pangakaardiga võid ainult… pead… sügada.

Leiame uue panga, kus Visa‘ga oleks juba ühtteist ette võtta. Sõbralikud turvamehed juhatavad meid kilomeetri kaugusele kaubanduskeskusesse. Seal peaks me oma rahapaja leidma.

Saame suuna kätte ja ületame kuuerealise sõidutee mängeldes. Jalakäijatele siin minu meelest eriti ei mõelda. Õnneks on mingi riba siiski eraldatud.

kõnnitee

Kell on 18:30. Jõuame keskusesse ning leiame pangaautomaadi. Tee, mis sa tahad, aga raha meile ei anta. Proovime erinevate summadega, kuid laegas jääb suletuks. Tuju kisub veel rohkem nulli poole. Ostame poest olemasoleva raha eest kaks pakki odavaid küpsiseid (müstilised pakid, mis kuidagi otsa ei lõpe, ilmselt veame nendega Eestinigi välja) ning kaks suuremat jogurtijooki.

Hotelli kõnnime vihma, äikese ja külma tuule saatel. Üsna ebameeldiv on. Ahto teeb tagasihoidliku ettepaneku Pizza Hut‘i proovida, kuid ma pole nõus. Keeldun kohalikele märja särgi show‘d tegemast. Tunnen end siin oma tavapärases saareriietuses niigi ihualasti. Kaubanduskeskus oli täis pealaest jalatallani riietatud naisi, kelle teravate pilkude eest mul ei olnud pääsu.

Kell on 20. Paneme riided kuivama ja poeme voodisse küpsiseid sööma. Õige pea saab neist villand. Söö palju tahad, aga kõht on endiselt tühi. Kurdan oma kurba saatust paarile inimesele netis.

Kell 21 lööb Ahtol lambipirn põlema ja ta ruttab fuajeesse, 1000 Tai baati näpuvahel. Tagasi tuleb heade uudistega – meid lennujaamast ära toonud kutt läks raha vahetama. Plaksutan käsi ja otsustame ta tulekuni filmi vaadata.

Kell 22 ärkan magusast unest selle peale, et Ahto hüppab voodist püsti, püüab padjanäo sirgeks siluda ja küsib, kas raha on toodud. Vastan poolmagades: “Ei tea.” Selle peale tormab ta toast välja ning naaseb võiduka teatega: “Pane riidesse, me läheme sööma!”

Olen sekundiga minekuvalmis. Õnneks oli mul oidu varrukatega t-särk kotti toppida. Elu hakkab juba kenamana tunduma.

20 minutit hiljem oleme hotellis tagasi, kaasas 9 kanakoiba, kaks karpi naljaka kastmega kartuliputru ja üks karp koorese kapsa-porgandisalatiga. Elu on jälle elamist väärt.

Sööme end oimetuks ja tõdeme, et parem olla pallike kui kõhunahka selgroo küljest lahti kangutada. Järgneb sügav öö, seedimise ja vihmasabina saatel. Homme ootab meid Kuala Lumpur.

jätkub…

Advertisements