Kõrvalepõige Malaisiasse vol 3

Laupäev, 30. aprill

Kell on 10:30. Tegelikult on aeg tunni võrra hilisem, kuid ma ei ole vaevunud telefonis muudatusi tegema. Tunnine vahe peaks ikka ju meeles seisma.

Seega… kell on 11:30. Hommikusöögi oleme sujuvalt maha maganud, kuid tühja sest, kui Kuala Lumpur ootab, eks. Fuajees palume sõitu otse kesklinna, kuid neil seal on parem idee.

Meid sõidutatakse lähimasse rongijaama. Antakse kaasa linnakaart ja hotellile kuuluv mobiiltelefon, et saaksime teatada, millal meile vastu tulla.

Kell on 12:30. Rongini on pool tundi aega. Sisustame selle kaarti uudistades. Loen muuhulgas, et Malaisia rahvaarv on 28 miljonit, millest 57% moodustavad malaid, ülejäänud on hiinlased, hindud jt etnilised grupid. Ametlik riigikeel on malai keel ja usk islam. Tead, selle viimasega on küll nii, et oled varasemalt kuulnud, lugenud või meenub suisa koolitunnist, kuid kui ikka varem pole kokkupuudet olnud, siis  esmane kultuurišokk on kole suur. Kuid see selleks.

Pingil istudes paneme marsruudi kellaajaliselt paika. Kõige olulisem on muidugi kino, eks. Seejärel vaataks ühe pargi üle, kus kaart lubab eksootilisi linde, liblikaid ja orhideesid… ning jalgrattalaenutust… AGA sinna peab natuke maad kõmpima. Viimaseks jäävad kaksiktornid. Pimedas võiks need ju kenad olla.

Pilet linna maksab 18 ringgitit (3,93 eurot). Rong on puhas ja mugav. Oleme pool tundi jällegi kumbki oma muusikaga omas maailmas. Vaatan aknast välja ja vaatan inimesi. Teisel pool vahekäiku istub üks lahke näoga neiu, üleni tumedasse riietatud. Tal on süles seljakott ning käes välimuse järgi otsustades aastasadu elu näinud raamat, kindlasti iidseid tarkusi täis. Tõenäoliselt on neiu üliõpilane ning valmistub loenguks ette. Ta väljub ülejärgmises peatuses. Soovin, et oleksin nähtamatu ja saaksin tema kannul ühe päeva veeta. Näha, kuidas tal loengus läheb; kus ta elab; kuidas elab; kes ta sõbrad ja vanemad on; mida ta sööb; mida vabal ajal teeb jne. Ma väga tihti mõtlen nii. Inimeste elud ja lood näivad huvitavad, eriti välismaal, eriti väga võõras kultuuriruumis.

KL Sentral’is vahetame rongi ja sõidame kolm peatusevahet maapinnast kõrgel, rõõmsalt ärevil nagu väikesed lapsed.

Ahto ostab vahepeal omale ühe jääkohvi ja mina marmorkoogi, millele uhatakse kaks jäätisepalli kõrvale. NB! Keeldun endiselt magusast. Söön ära ja pärast seda tükk aega süda läigib. Siinkandi rahvas on vist küll maailma suurim magusasõber. Ükskõik, kuhu ka ei vaataks, iga nurga peal on mõni koogi-, kommi- või saiapood. Rääkimata sellest, et joogid sisaldavad kas kondenspiima,  siirupit või vahukoort.

Ahto kaob veidikeseks vaateväljast ja ilmub tagasi üllatusega – Key Lime Pie frappuccino! Neelatan vaevaliselt ja püüan rõõmus välja näha. Veresuhkru tase on vist juba silmini tõusnud ja keeb vaikselt.

Jalutame kaubanduskeskusesse nimega Pavilion. See särab ja sätendab seestpoolt igasse ilmakaarde. Maakad on jälle linna lastud! Kõnnime ringi nagu peata kanad, Ahto otsib kino, mina püüan lõhnu. Maal elamise miinus on parfüümikandjate vähesus. Kui keegi moboga meist mööda sõidab ja temast meeldiv aroom järele jääb, siis vean ninaga ja ahmin endasse. Kuigi ma ei tea brändidest ega nimedest suurt midagi, on mul välja kujunenud oma lemmikud. Nii kaugele pole veel söandanud minna, et kellelgi varrukast kinni haarata ja öelda, et kuule, inimene, ole täitsa, ütle mis lõhna sa kannad.

Ostame piletid The Jungle Book filmile. Meil veab, sest pärast meid jääb vaid kaks vaba piletit järele. Saame istekohad äärde, teineteise selja taha.

Nina püüab kinni popcorn‘i lõhna ja tunnen õnnetult, et ei taha seekord küll  m i t t e  m i d a g i.  Filmini on ligemale tund aega ja läheme õue kõndima. Ma pakun jooksmist, et kõhus veidi ruumi tekitada, kuid miskipärast ei võeta vedu. Korraga kärgatab kõu ning sellele järgnev paduvihm lükkab meid otsemaid Subway‘sse, kus mina söön ära pool, Ahto poolteist võileiba. Ei saaks öelda, et meil kõhud hirmsasti tühjad oleksid. Ma arvan, et kell on lihtsalt sealmaal… et on jälle aeg midagi põske pista. (Ilmselge vihje karupoeg Puhhile.)

Veereme kinno tagasi ja istume toolidele täpselt filmi alguhetkel. Meil on varutud kahepeale üks jook ja üks väike magus popcorn. Naudin täie raha eest ja juba enne lõppu leian end mõttelt, et vaataks filmi ühe korra veel, 3D-variandis. Kuigi kahtlen, kas Eestis seda mai lõpus enam näidatakse.

Kell on 18:10. Vihm on järele jäänud ja park ootab. Või noh, linnud ja liblikad ja muud loomad.

Päikeseloojangu ajal jõuame suure sõiduteeni, mis eraldab meid viimasest mõnesajast meetrist parki. Üle tee asuvast mošeest kostub kurvatoonilist palvet. Hetk on kuidagi pühalik ja ainulaadne. Lepime kokku, et ületamatu autotee saab siinkohal otsustavaks ja kõnnime linnakeskusesse tagasi. Jääb siis järgmist korda ootama.

Kell on päris õhtu. Jõuame Kuala Lumpuri ilmselt suurimasse turistilõksu. Petronas‘e kaksiktornid on võimsad, park nende ees ilus. Lastele mõeldud osa on eriti suur ja äge, oma basseiniga ja puha. Vaatame ära purskkaevu valgusshow ja hakkame rongipeatuse poole kõndima. Meile helistatakse hotellist ja uuritakse, kas oleme elus ja terved.

Tee viib läbi Pavilion‘i. Ostame kaasa jääkohvi, jäätisekokteili, kaks koogitükki ja kaneelisaia. Jälle seesama lugu, et… aeg on lihtsalt sealmaal. Tead ju küll.

Kell on 23 ja oleme hotellis tagasi. Kellaaega vaatamata suundume söögiotsingule. Mitte et me otseselt näljased just oleks, aga noh… olgem ausad, söömine on ju nauding. Istudes ja oodatas märkan ühtäkki kellaaega ja mul hakkab korraga uni. Imestan, et paljud pered on veel väljas, lastega, pisemad jooksevad pidžaamades ringi. Tundub täiesti igapäevane komme. Mulle hakkab siin täitsa meeldima. Tahame midagi malaisiapärast ning naaseme hotelli pasta bolognese ja fish & chips‘iga.

Päeva lõppedes saame saagiks 22156 sammu.

“piletid” allolevale rongile pääsemiseks

rongjatornid

hipsteristiil

hipsteri stiilis kohvik

aajasid

ahtojasid

pavilion2

Pavilion

pavilion

Pavilion

rong

meie peatus

tornid4

Petronas’e kaksiktornid

Elle, see olen mina. Või on Ahto joogi kellegi nina alt pihta pannud. Üks kahest.

Elle, see olen mina. Või on Ahto joogi kellegi nina alt pihta pannud. Üks kahest…

tornid3

valgusmäng

tornid

mahlad

ostsime restoranist mahla kaasa

eelviimanekook

eelviimane koogitükk

loojang

nii kaugele jõudsimegi pargiotsinguga, siin pöörasime otsa ringi

 

teletorn

teletorn, mis päeval näeb välja nagu iga teine ja pimedas on selline

 

jätkub…

Advertisements